Eneses ja enesele lahendust otsides jõuab inimene, ikka ja jälle, küsimuseni - Miks teine minuga ei arvesta - miks teine minu infoga ei arvesta? Vastus sisaldub tõigas, et väga sageli ununeb ära teadmine, et enesega seotud ja ka mitte lähedased inimesed teevad oma samme enesele näha ja teada olevate valikute ja põhjuste vahel valides ning nende teadmiste alusel, mis neile teatavaks on tehtud/ teatavaks on saanud.
See info, mida teine kasutab, ei pruugi olla ega tõenäoliselt olegi täpselt ja ainult see, mida ja kuidas küsimuse küsija ise ütles, oli ja tegi. Punkti paneb siia see, et tegelikult too teine arvestab küsimuse esitajaga – ta arvestab tema, kui mingi X suurusega ja seega teeb ta enese poolt valitud vastuse, teisele, teatavaks ja nähtavaks – ta vastab küsija sammule, kuid ei sel moel nagu too seda ootas, ette nägi ja kogeda tahtis, sest see teine arvestab ka iseendaga – ennekõike iseenda ja iseendast lähtuvate huvide ja vajadustega.
Iga info on kordades laiem ja tähendusrikkam, kui see pealtnäha välja paistab. Lihtne ja lühike lause – Poes müüakse piima. Õues sajab. Naabri uus auto. Töökaaslane sai preemia. Ei. Jaa. - võib tähendada, mida iganes – mida täpselt, see sõltub selle edastajast ja ka selle teadmisega kohtunud inimesest. On tõenäoline, et seda võetakse, mingites piirides ja võtmes, isiklikult siis, kui see osutab millelegi olulisele või kohtab enese sees olevat tundetakistust või ootab suhtumise välja näitamist ja mingisugust vastust.
Suhte segaduses ja suhte seotuses aset leidvad arusaamatused ja vastu seismised sünnivad edastatu vääriti mõistmisel ja selle, sellega mitte kooskõlas olevalt, kasutamisel – olgu see siis tahtlik või mitte - kuid peamine põhjus on selles, et suhtes/ suhtluses osalejate eesmärgid ja põhjused on erinevad – sellest ka erinevad vaatenurgad ja lahkhelisid kaasa toovad sammud – ei püsita ega olda ühel lainel.
See suhe, mis justkui on ja toimib ning näib korras olevat, kuid ometi tekitab häirivaid hetki ja olemisi, ei ole turvaline ega toetav. See suhtlus, mis aset leiab, sest kaks on koos ja samas, kuid milles osalemine põhjustab häiritust, ei ole hea ega turvaline. Õigustatult tõusevad küsimused – Mis ja miks toimub/ Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ma osalen/ Kas mina ise saan kuidagi teisiti/ Milline on minu otsus- lahendus?
Igas info vahetamise, nähtavaks saamise ja nähtavale toomise kohas on olemas väga erinevad tasandid – näha ja kogeda on erinevad lähedused ja inimestele erineval moel olulised suurused. Erinev on see, millest ja miks räägitakse ning see, millest ja miks ei räägita – sageli on see, millest vaikitakse ja mida moonutatakse, suurema tähtsusega sellest, mis tavalises ja argises ajas välja öeldakse.
Nähtava ja tajutava erinevad varjundid. Inimene usub sageli, et tal on olemas see, mida tal ei ole – tal on olemas mingid tingmärgid ja käega katsutavad tõestused, mis annavad talle aluse selleks, et - uskudes, enesel, midagi ja kuidagi, olemas olevat – näha seda reaaluses. Peaaegu näha, sest aegajalt on see miski nagu miraaž, milleni ei jõua ja, mis just libises peost. Oli – see, et oli, on peaaegu nagu on, kuid tegelikkuse tõestamise proovi see üle ei ela – ei ole, on vastus.
Lähedase läheduse erinevad lähedused – midagi seob kokku, koos elatakse/ asutakse, koos olemisi tehakse teoks, kutsumise peale tullakse, külakosti ja kingitusi tuuakse, telefoni kasutatakse ja selfiepilte vahetatakse, küsimise peale vastatakse ja vajaminevat, millele EI ei valita/ julgeta öelda, tehakse ja antakse – selle põhjal saab öelda, et on, midagi ja kuidagi, olemas. See, et midagi on olemas, ei tähenda, et oleks teada, millises suuruses ja millise sisuga see olemas olev olemas on ja kui kaua see kestab, kuhu maani välja veab, millele vastu peab.
Varjundid ja ehmatavad tõkkamised tähendavad seda, et kui on midagi, inimesega, otseselt seonduvat – tema isiklik saavutus, tema eluline kogemus, tema elu muutev samm, tema murdumine, tema poolt tõstatatud muutuse vajadus – siis, kui tema on tähelepanu keskpunktis või tal on õigus/ põhjus selles olla, siis see toob välja tema tegelikkuse, sest see toob välja selle, kuidas ja milline tähelepanu temale pööratakse – milline informatsioon selles sisaldub ja kuidas sellest temale/ teistele teada antakse – kas see on ühene, vastuoluline või see on kihiline.
Inimese tõusmine või asetumine tähelepanuvalguse sisse, on see koht ja aeg, milles suhte/ suhtluse partner ise valib oma reaktsiooni – seda ei ole temale ette öeldud ega näidatud – siis, kui tema, temale pööratud/ temale võimalikuna olevat/ temale vajaminevat tähelepanu kaotades, teeb ennast ise nähtavaks ja pöörab teisele oma tähelepanu, on näha suhte/ suhtluse tegelikkus – selles on näha reageeriva inimese poolt paika pandud läheduse aste ja tema poolne suhtluse/ suhte mõte.
Siis, kui õnnesoovis on vähendus sees – siis, kui õnnitluse asemel leiab aset maha tegemine – siis, kui olulisele sündmusele reageeritakse vaikuse/ eitusega – siis, kui tähelepanu pühendamise ja/ või sellega ühinemise asemel kasutatakse aega ja võimalust, et tähelepanu iseendale saada ja seda endal hoida – siis, kui oma elu, endale vajamineval moel, muutva otsuse peale öeldakse, et valesti teed ja see mõistetakse hukka – siis, kui raskel perioodil hoitakse eemale ja välditakse kontakti – siis see tähendab, et ilmneb informatsioon, mida ei ole mõistlik eirata.
Siis, kui teine ei vali anda, justnimelt konkreetsele, inimesele tolle tegelikkusele/ vajadustele vastavat tähelepanu ega hoida oma tähelepanu pööramist heana/ toetavana/ tunnustavana/ turvalisena, vaid ta kasutab võimalust ja teostab oma tähelepanu manipuleerival ja vähendaval moel või keeldub tähelepanu andmast, siis tema läheduse aste on väga kaugel ja ühenduse mõte/ ühendusega seonduv peitub milleski, mida päevavalgele ei tooda.
See inimene, kes tunneb, teab ja näeb, et temal on põhjus ja vajadus, temaga ühes/ suhtes olija, tähelepanu järele – otsib puudu jääva ja valesti kogetava tähelepanu põhjust endast ja teisest – tema vajab ühes olemise üle kinnitamist ja selle, milleks ta usub endal õiguse olevat, kätte saamist. See tähendab, et just siis on, tema sees, vajadus ühtsuse järele – on vajadus, et olulisus ja hoolimine ja arvestamine, oleksid üheselt ja selgelt nähtavad ja kogetavad.
Selles kohas ja hetkes on vaja informatsiooni juurde ja selgemalt - Palun näita minule, minu olulisust – palun täida minu vajadus – palun ole minu jaoks olemas ja turvaline – minule vajamineval moel! See on käe sirutamine, et tajuda ja näha oma kaugust teisest – sellest teisest, kelle tähelepanu ja selles sisalduv sõnum rääkisid kaugusest ja tühjusest ja vastuoludest.
Manipuleeriv ja enese tegelikkust varjav teine väidab ja näitab välja, et tema ei saa aru, mida temalt tahetakse – ta annab teada, et tema on ju olnud ja on teinud ja on andnud – ta annab teada, et temalt ei ole õigust küsida ega temal ole põhjust vajaminevat anda - ta annab teada, et küsija on seal vale olnud ja siis valesti teinud ja seega temaga ei saagi ja tema jaoks ei olegi.
See on põiklemise ja varjamise, ära muutmise ja suuna vahetamise taktika – see tähendab, et sel moel vastaja keeldub sellest, mida temalt oodatakse – ta ei anna kindlust ega taga turvalisust – ta teeb loo veel ebakindlamaks ja veel ebaturvalisemaks. Sel moel käituv ja valiv teine on julm, sest ta ei tee ennast üheselt selgeks, kuigi tema tõde aimdub tema sammudest, siis ta ei ütle seda välja – selle asemel jätab ta mulje, et mingil moel ja võtmes saab teisele vajaminev olema või jääb too üldse ilma, kui ise õigesti ei ole ega käitu - see on seotuse üle kinnitamine ja selle toimimise kohta info andmine.
Inimese aju on ehitatud nii, et tema vajadus toob kaasa sõltuvuse sellest, kes saab tema vajaduse täita – inimesel on olemas iseendale ette näidata info, et tema vajaduse kustutaja, keegi X, on olemas – inimesel on olemas põhjus, miks too teine peab seda tegema – selle põhjuse alusel on too teine kohustatud seda tegema. See, et see teine veel ei tee ega seni täpselt ei tee, ei tähenda, et ta üldse ei teeks või kunagi ei teeks – tuleb oodata ja ennast meelde tuletada ja endale vajaminevat küsida ja senisega toime tulla/ leppida.
Senini on kõik õige asendus ja peaaegu kogemus, sest seda aega ja saamist ei loeta tegelikkuseks, vaid ajutiseks häireks – senikaua, kuni vajaminev valem taas kehtima hakkab. Vajadus–põhjus-tagajärg – on inimese vajaduse täitmisele suunatud skeem – Minul on vajadus – sellel inimesel on selle täitmiseks põhjus, mis teda selleks kohustab – kohustusega nõustumise tagajärjeks on minu vajaduse täidetus. Tegelikkus – vajadus on tegeliku põhjuse tagajärg – informatsioon, et vajaminevat, hoolimata katkestamatu kohustuse olemas olemisest, sellelt konkreetselt inimeselt ei saa/ selles kindlas kohas ei ole ega saa olema.
See tähendab, et vajadus püsib alles, kuna selle täitmist oodatakse sellelt, kellega seonduvalt vajadus ilmneb – selle teisega koos olemine ei ole turvaline, sest just see inimene ei vali turvaline olla ja enesega koos olemist turvaliseks teha. Turvatunde puudus kestab, sest vajadust omav inimene selle teise juurest ära ei lähe, sest selle inimese kohustamiseks on olemas temal põhjus, mille vastu teine ei saa – teine ei saa seda kehtetuks tunnistada ega valeks nimetada.
Sellised seotused on Laps ja Ema/ Laps ja Isa/ Laps ja see keegi, kes asendab Ema/ Isa. See asendus saab kanduda üle lähisugulastele või tulevase aja kaaslastele/ õpetajatele/ sõpradele/ enese lastele jne – kõigile neile inimestele, kellega on olemas ning kelle ja enda vahele saab tähistada samasuguse katkestamist mitte võimaldava ühenduse ehk nabanööri.
Sellisel moel saab ennast ühendada sellega, kes on enesest parem, üle, edukam, võimelisem, julgem, hoolivam, turvalisem jne ning mis veel olulisem - see teine saab anda tähelepanu Lapsele vajamineval moel ja ajal - see teine saab anda Lapsele kogemuse iseenda kogemiseks, enesele vajamineval moel ja ajal - see teine saab muuta Lapsega seonduvat - nähes ja näidates teda kuidagi ja mingil moel teisiti - tõestada vajaminevat olemist - Mina on selline.
See teine on oluline ja vajalik, sest sellel inimesel on olemas see, mida Lapsel ei ole - lapsel ei ole enese turvatunde tagamiseks ja elus hoidmiseks vajaminevat – sellel teisel on olemas olevad ja ära tõestatud ressursid ning kahevahelisest ühendusest tulenev kohustus olla olemas ka Lapse jaoks ja tema pärast.
See on väga väikese lapse, enesega seonduvate asjade ja iseenda, iseendale ära seletamine – lapse Maailm on piiratud ja tema võimalused napid – tema jaoks on olemas ainult see ja need, kes temaga samas ja kes temaga seotud on – need on tema võimalused, mida tema kasutada saab.
Kui nähtavaks tehtud nabanöörist sõltuvuses olemine saab alguse väga varjases ajas, siis on seda väga raske, enda seest, üles leida ja sellest vabaneda – see on enese elus püsimise alus – selle peal püsib kõik ülejäänu - see on lapse algus ja tema tegelikkus.
See tähendab, et laps, kes on kogenud hülgamist ja üksinda jätmist, oma tegelikest vajadustest mööda vaatamist ja vägivaldset kohtlemist – laps, kes on üle elanud surmahirmu ja saanud aru, mida tähendab täiesti üksinda olemine ja jäämine – annab endale lootuse, uskumuse, elus püsimise lahenduse – ta toetub põhjusele, mis sunnib temaga seotud inimest tema jaoks olemas olema – see toob kaasa selle, et ta jääb vajama seda teist ka siis, kui tal seda teist enam/ päriselt vaja ei ole – ka siis, kui see teine temale haiget teeb – ka siis, kui see teine teda enesega ühte ei taha.
Kõige selle taga on väga väikesele lapsele teatavaks saanud informatsiooniga kaasnenud tunded – info, selle aja, iseenda tegelikkuse kohta – see info pani teda otsima teist ja vajama seda teist, keda ta nägi ja kelle ta leidis – panustama sellele, kes teda omas ja keda tema omas. Selle lahenduse kestmisele aitas kaasa elu ja koos olemine selle sama inimesega, kellega ta ennast ebaturvaliselt tundis – seesama, kes möödunus turvatunde kaotuse põhjustas.
Kuna, looga seonduv, tähelepanu läks ellujäämise lahenduse kasutamisele, siis jäi varju selle tegelik kasutamise põhjus – eluterve oleks olnud esimesel võimalusel ise ennast, enese jaoks, ebaturvalisest inimesest ära lahutada – temast kaugemale astuda ja ühenduse tähtsust muuta – anda ise endale see, mida temal vaja oli – tagada ise enda turvalisus ja enesega arvestamine.
Elu läbivad kordused – kinni hoidmine sellest, kes on välja näidanud ja öelnud, et koos olla ei taha – selle inimese kohustamine, rõhudes katkestamatule ühendusele – on olnud nabanöörid, mis on andnud võimaluse ja põhjuse kasvamiseks – ise ennast tegelikkusega vastavusse viia. Iga see teine, kellest on kinni hoitud ja, keda on survestatud – on andnud vägivallaga ja vähendamistega toetuse, et see samm saaks teoks tehtud – ära vaja seda, keda Sinu jaoks, sel moel ja viisil või üldse, olemas ei ole – ole ise, seisa üksinda ja iseendana - ole ja ela iseenda tegelikkusega kooskõlas.
Teisele panustamine ja teise enesest olulisemaks pidamine tähendas seda, et inimene ise andis endale, iseenda ja ka selle teise kohta käivat, kuid tegelikkusele mitte vastavat informatsiooni. Nabanöörisõtluvuses olija ise pisendas ja kaotas ja muutis ennast - tema ise tõstis ja muutis ja kaotas teist - enesest hea ja oma oskused ning saavutused - teisest vale ja vägivalla ning vähendamised. See oli suunatud vaatamine, millel oli põhjus olemas, kuid see muutis iseenda elu ja tegelikkust ning aitas kaasa sellele, et inimene püsis vägivalda toetavas keskkonnas ja seda teostavate inimestega ühes.
Tõde - ei loe see, kui palju on, nn Olulisel teisel oskusi, raha, võimalusi ja tähelepanu, potentsiaalselt võimalik anda - kui selle inimese kasutuses on vägivald ja eesmärgiks on vähendamine, siis see ei ole inimene, kellega ühes olla, kellelt enesega arvestamist ja enesest hoolimist oodata. See teine ei tee ega vali seda - vägivald ja vähendamine on selle inimese kasutuses olev lahendus ehk vastus siis, kui öelda välja enese vajadus ja oodata mõistmist ja toetust - see on selle inimese vastus, milles ta on arvestanud temale edastatud informatsiooniga.
Marianne
23.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar