Sageli räägivad inimesed erinevates keeltes – nad ei kõnele samast või kui nad ka seda teevad, siis nad peavad silmas erinevaid asju – mõisted ja tähendused ja kinnitused on erinevad. Inimesele võib ja saab valetada, kuid ta tajub tegelikkust – ta näeb ära selle, mida varjatakse või mida proovitakse teisena esitada. Selle jaoks, et enesele osaks saavaga toime tulla ja enese olevas edasi kesta, õpib inimene ise endale valetama - valitud pimedus tähendab näha seda, mida ei ole olemas, olemas olevana ja vaadata sellest, mis on, mööda nii nagu seda ei olekski olemas.
Loomulikult on sellise, ennast abistava, lahenduse algus lapsepõlves – see on enese selguse ehk tegeliku iseenda teistest eristamise oskuse ära kaotamise ja enese määramise õiguse maha surumise tulemus – see on pideva valetamise ja manipuleeriva kasvatuse tagajärg - Sinu info, enese kohta, ei ole õige – enesega arvestamine on vale – Sina ei ole see, kellena ennast tead ja tunned ja esitled – Sinul ei ole õigust öelda, kuidas Sinuga tohib või mitte – Sinul on ju kõik vajalik olemas – kuidas Sina seda ei näe! Häbitu – kuidas Sina julged öelda, et Sinul ei ole ja Sinust ei hoolita – kuidas saad Sina väita, et Sind ei armastata!
Sina oled see, kellena mina Sind näen, näitan ja kohtlen, kuid Sina ei ole see, kelleks Sina ise ennast pead! Tegelikkusega manipuleerimine viib selleni, et inimesel on väga raske näha tõesena enese õigusi iseendale ja öelda välja – Minuga ja minu infoga tuleb arvestada – mina vajan endaga seonduvale tähelepanu, kuid see tähelepanu ja selle küsimine ei tohi teha minule haiget ega vähendada mind.
Vägivald ja vähendavasse rolli surumine ei ole armastus ja sellise tegevusega kokku puutumine ei anna turvatunnet ega räägi hoidmisest. Enese tõe mõistmine ja teatavaks tegemine aitab osaks saanud tegelikkuse nähtavale tuua. Ära tõestatud saamiste ja üles loetud koos olemiste välja toomisel ei räägitud sellest hinnast, mida see kõik maksma läks – oli kvantiteet, kuid ei olnud kvaliteeti – vanema rolli väljendus sisaldas vastumeelsuse, põlguse, vastikuse, ähvarduste, vägivalla saatel antud toitu, riideid, peavarju ja kasimist ning tähendas välises nähtaval olemise ja nähtavaks tegemise kontrollimist – kuid iseendas ja iseendaga toimuva lahendus jäi enese kanda.
Vanema käest, kes ise ei tahtnud ja, kes koos olemist talus – enesele vajamineva küsimine oli vale – oli selgeks tehtud, et see oleks olnud vanema vastane ebaõiglus – tema ei pidanud tegema ega andma seda, mida ja kuidas tema ise ei valinud – sellest enamaks, sellel, kellena oldi, ei olnud õigust. See oli sunnitud koos olemine ja koos elamine – vähendatavale osaks saav andis teada, kui halb vanemal oli – osaks saanu oli agressiivsus erinevates vormides – vanema rollis olnud inimene ei tahtnud endale seda elu, mida tema ise elas.
Ei ole vahet, millises vanuses ja millises kohas, midagi aset leiab – inimene ise leiab väljapääsu ja ise annab endale lahenduse. Mina ise andsin endale Vanema rolli - selgitamaks ja lahendamaks neid kohti ja lugusid, kus mina tegin ja olin ise nii ja sel moel nagu Vanem, minu arust ja minu vajadusi arvestades, olema oleks pidanud. Tegin seda sellepärast, et nägin Maailma ja mõistsin enesega toimuvat rollideks jaotatuna – olid Lapse ülesanded ja olid Vanema ülesanded.
See oli aeg, mil mina ei mõistnud inimese vastutust, enese ja enesega seonduva eest, ja seega nägin ma kõikjal seal, kus mina ise asendasin ja korvasin Vanemat, lugu nii, et mina võtsin vastutuse, kellegi teise eest, iseenda peale – kuid sellest tulenevalt ei saanud, selles kohas ja samal ajal ja Vanema rollis olevana, mina olla Laps – mina ei saanud olla iseendana, sest minu Ema ei täitnud tema kanda olevaid ülesandeid.
Nägin ja mõistsin enesele antud lahendust nii, et see aeg oli ülekohtune, minult vähemaks võttev ja minule liiga tegev – minu parim ei olnud parim minule – täiskasvanu oleks paremini sooritanud ja tõhusamalt lahendanud. Kõige raskem selle lahenduse juures oli see, et kogu Vanema rollis olemise ajal tundsin mina ennast kaitsetuna ja nägin ennast üksinda olevana – olin enesest suurem ja minu tegudel olid tagajärjed ja mina ise pidin nende eest vastutama – ka tegelikule Vanemale vastust andma.
Tänases mõistan, et mina ei jätnud ennast ja mina ei hüljanud ennast – mina olin ise enda jaoks olemas siis, kui minus või minuga seonduvas oli minu jaoks teema ja mitte keegi teine mind ei aidanud. Tunnistan, et valikud ja lahendused ei olnud alati kõige elutervemad ja teiste sõbralikumad, kuid see oli minu mõistmine ja võimalus, erinevates vanustes - ajas kasvasin ma neist välja ja leidsin/ andsin endale uued lahendused või ei olnud neid enam vaja.
Vanema roll andis minule võimalused, jõu ja mõistmise vaadata enesega seonduvat teise nurga alt ja olla enese jaoks olemas sel moel, et saaksin anda endale selle, mida ja kuidas vajasin lapsena. Turvatunde puudus tähendas kaitsest ilma jäämist ja teadmine, et Mina olen üksinda – tähendas seda, et elasin ja kasvasin inimestega koos ja keskkonnas, kus mina sain arvestada ainult iseendaga. Minul endal tuli leida ja anda endale lahendused, kuidas hakkama saada ja toime tulla ajal ja kohas, kus minuga ei arvestatud.
Tänases, möödunule teadlikumana tagasi vaadates, tean, et siis kui nägin, et oli olemas see teine, kes ei panustanud minuga koos olemisse ega hoolinud sellest, kuidas teda kogeda oli – siis võtsin mina ise, enese ja endaga seonduva eest, vastutuse. Jah, see tähendas, et ütlesin EI millelegi/ kellelegi, lõpetasin koos olemise ja keeldusin kokku saamistest – seisin enese heaolu ja vaimse tervise eest siis, kui ei valinud koos olla sellega, kes valis mind, kui inimest, vähendada.
Elasin neid aegu ja kohti raskelt üle – nägin enese otsuseid veana – uskusin, et mina ei olnud osanud õigena olla – nägin eneses põhjust ja kahetsesin omaenese otsust – mõistsin seda nii, et mina ise olin endale valu teinud, sest minul endal enam ei olnud ja mina ise enam ei saanud – tagasi vaadates tundsin häbi ja saamatust – mina ei jõudnud teistsuguse tulemuseni – olin valinud ennast ja soovinud, et minuga arvestatakse ning see oli toonud tagajärje kaasa. Eemale ja välja astutud samm ei olnud kergus, vaid järgmine kaotus – veel üks minu aja lugu, mis ei jätkunud.
Möödunu kogemused tõid kaasa selle, et kahestusin ajal, mil olin jõudnud punktini, kus mõistsin, et mina ise ei saanud enam midagi ja kuidagi teisiti – valida jäi üle piiride mineva ümbruse ja inimeste talumine või nendega ühes olemisest ära minemine. See oli väga raske otsus, sest sellel hetkel elustus ja takistas mind möödunu vajadus – Mina tahan ka osa olla ja osa saada, sest minul on selleks – kuulumise ja info põhjal õigus! - kuid hind, selle osa olemise ja osa saamise eest, oli liiga kallis maksta – see tuli minu arvelt.
Enese tühisust ja mitte olulisust – minu ära minemine ei jäta tühja kohta järgi – kinnitas teadmine ja korduv kogemus, et mitte keegi ei tule minule järgi, ei kutsu mind tagasi ega vali minu pärast teisiti – on ainult, kas sel moel nagu oli või ei ole üldse midagi. Ikka ja jälle oli teadmine, et mina ise, iseenda pärast, võtsin endalt võimaluse siis, kui ma enam ei talunud – see juhtus siis, kui mina, senise kohtlemisega, enam ei nõustunud.
Valu oli inimeseks olemise valu - tõde seisnes teadmises, et kui teine oleks arvestanud ja mõelnud ja enese valikud/ väljendused/ uskumused üle vaadanud ning neid muutnud – siis ei oleks mina pidanud ära minema. Teadsin, et vajaminev muutus ei oleks rikkunud teise inimõigusi, kuid oleks piiranud tolle teise erinevate Minadena olemise vabadust – tema naeru, häält, sõnu, füüsilist väljendust – nende Minade kasutuses olevate väljenduste ja valikute eesmärk ei olnud hea ega hoidev – see oli minu, mind vähendades, kindlasse rolli surumine.
Ühes olemist vajaval inimesel on väga raske panna ühes olemist lõpetav punkt paika isegi sel hetkel, kui saabub mõistmine – teine ei arvesta minuga – sest, kui seda paluda, oodata, selle kohane märkus teha, siis vastu reageering on salvav ja vähendav – see on kindlat kohta ehk rolli kätte näitav – seda on väga ebamugav taluda ja see ei ole see, mida on oodatud ja vajatud. On tavaline, et peale enese nähtavaks tegemist läheb ühes olemine katki – teine hoiab eraldi, vaikib, nähvab, läheb ära – tema ei hoia ühist – tema valib iseenda.
Ühes olemist vajav inimene väldib sellise olukorrani jõudmist – ta ei ütle enese vajadust ega näita enese tegelikkust välja, sest see näitaks teda halva, ülekohut tegeva ja egoistina – tema info segaks teist, enese elu elamast. See on taaskord rollidel põhinev ja rollist tulenev uskumus, mille sisu tegelikkus peitub tões, et teine ei saa ennast enesele vajaliku rolliMinana näha ja kogeda ning sellepärast alustab, erineval moel väljendatud, suunatud info edastust, et enesele vajalikku ennast tagasi saada.
Pimeduse valinuna elamine tähendas, et enese kasutusse jäi see info, mida kinnitati manipuleerivate tegude ning vägivaldsete ja vähendavate sõnadega – Sinuga teisiti ei saa/ Sina oled see, kes ei saa aru/ Sina ise takistad – see info andis teada, et põhjus oli minus endas - see tõi kaasa selle, et mina ise nõustusin tegelikkuse kaotamise ja muutmisega – mina ise uskusin, et mina ei tunne armastust ära, et mina ise ei oska armastada, et mind ei ole võimalik armastada.
Hoolimata sellest, kui palju ühes olnud naeratasid, rääkisid, väitsid, tõid näiteid ja näisid olevat, oli nendega ühes olemine kahtlane, äärmustesse vahelduv ja halb – nendega koos olemine ei olnud turvaline ega iseolemise vabadust võimaldav. See, mida näidati ja millest räägiti ja mida näiteks toodi, oli pealispind – mitte keegi ei rääkinud enesega seonduva tegelikkusest ega mõelnud ühes olemise kvaliteedi peale – igal ühel tuli ise hakkama saada ja kellelgi ei olnud õigust teisi ja nende rolliMinadena olemisi segada.
Lähedal seisnute naeratus ja sõnad - oma vajadustest ja möödunust lähtudes, hoolimata tegelikkusest, uskusin need tõeks. Ometi häiris ühes olemist see, et mina ei tundnud ega näinud seda, mida ja kuidas teine ütles, et olemas on ja, et tema ise on ja minule osaks saab. Oli vajadus jõuda selgusele – kas on nii nagu öeldakse või on nii nagu mina nägin ja tajusin - kuid ühest selgust ei saabunud – sõnumid jäid vastuolulisteks ja vastupidisteks.
Enesele osaks saava tegelikkuse kohta käiva segase loo kestmist soodustas häbi – häbi oma vajaduse pärast – soovisin olla oluline ja tahtsin näha enesele kuuluva koha olemas olemist – üheselt paika pidavas reaalsuses. Selliste vajaduste pärast häbi tundmine on manipulatsiooni tulemus – manipuleeriva kasvatuse ja kohtlemise tagajärg oli uskumus, et minul ei olnud õigust tahta, et mind, minuga arvestavalt, hoitakse ja minuga koos olemist oodatakse ning et minule on alati oma koht olemas.
Tegelikkus – hoolimata sõnadest ja etteloetud tegudest ei kogenud ma enese vajaduste täidetust, sest vajadus tähendab vajamineva suuruse olematust sellel ajal, kui vastupidine kogemus osaks saab – vägivalla ja vähendamise pidev kasutamine tõid kaasa turvatunde puuduse, sest tegemist oli vaenlasega ehk Ema rolli kuritarvitava inimesega.
Mitte kellelgi ei ole õigust teist narrida ja talle valetada – lubada, et saab olema ja väita, et on olemas – tegelikult ei olnud ega saanud minu jaoks vajaminevat olema, sest see inimene ei valinud lähedust, minu jaoks turvalises kauguses ja ta ei panustanud kvaliteetsesse ühes olemisse – see oli tema valik, kuid vastutuse selle eest, et tema ise seda ei valinud ega teoks teinud, selle osutas ta minule. Ikka ja jälle oli põhjus minus – minu enda pärast tuli tal vägivaldsel moel väljenduda ja mina ise ei tundnud selles hoidmist ära.
Tegelikkus seisneb tões, et teine ei petnud mind selles, mida tema ise minule ei lubanud – ta ei öelnud selgelt ja üheselt välja, et tema ise tahab nii ja tema ise on sel moel – tema luges ette enese rollina väljendumise punktid ja ütles, kuidas tema neid ja nende teoks tegemist näeb ja tõlgendab - tema tahtis, et mina neid tema silmadega vaadatuna kogeksin ning seejärel annaksin temale teadmise, et tema on, teoks tehtu ja antu pärast, Hea ja Õige Ema.
Mina ise petsin ennast siis, kui uskusin enese, kui inimese ja põhirollidest tulenevaid õigusi olevat ühes olemise aluseks ja vajasin sellisele enesele kinnitust – minu aju keemia ja selles olevad ühendused näitasid minule vajamineva Maailma olemas olemist – mina ise, joonistades läbi kopeerpaberi, tegin selle, korduvalt, endale nähtavaks, kuid mina ise ei ulatunud selleni – sest see ei olnud minu reaalsus.
Kogesin iseennast häbina, sest minu vajadused ei kadunud ära – jätkuvate, tegelikkust ümber lükkavate, vajaduste pärast uskusin, et mina olen vale – olin valena tähendas, et mina ei sobitunud/ mind ei valitud rollide mängu ning sellisena nagu mina olin ja olla soovisin, sellisele minule ei olnud ümbritsevas kaaslast ega koos olemistes kohta.
Mina ise häbenesin ennast - teise silmad, hääl, sõnad, teod – need näitasid seda, kuidas see teine mind vaatas ja koges. See seal olin ja see ei olnud mina – see teine näitas ja joonistas mind välja ühese ja paigal püsivana ja enese tunnetena ja enese rolli vajadustest lähtuvalt – tema sõnades ei olnud vabadust ega lubadust iseendana olla. Olles olnud häbi - ootasin heakskiitu, tunnustust, õigeks mõistmist – tegelikkuses ootasin mind, kui rolli, muutvat tähelepanu.
Siis, kui tajusin enese kaotusest lähtuvat ohtu ja enese kaitse vajadust, siis andsin endale teada, et mina ise ei saa hakkama, minuga ei arvestata, minule tehakse liiga, olen vähem ja mind ei peeta oluliseks – minule ei ole kohta. Siis, kui mõeldes, enese tegelikkuse peale ja tahtes anda enesele olulisest/ vajaminevast teada, siis tundsin häbi enese soovi pärast, siis tundsin hirmu selle üle, mida minust mõeldakse ja mis, seejärel, minu osaks saab ning siis ma kahtlesin endas, et äkki teen, enesele vajaminevat küsides – enese vajadusele tähelepanu juhtides, kellelegi liiga - siis olin endiselt Laps, kellel ei olnud vajamineva lahenduse nägemist ega selle endale andmist – Lapse võimalused on piiratud ja teda ei võeta arvesse – ta on kõige vähem roll süsteemis.
Vastuolude ja enese nähtavaks tegemise vältimine tähendab kellegi teise eest vastutuse endale võtmist – sellele teisele ei anta tegelikkusele vastavat infot ja seega ei anta talle võimalust olla enesest ja enesega seonduvast teadlik ning enesena vastata – võtta vastutus enese nähtavaks tegemise eest endale – ükskõik, milline teoks tehtud samm kuulub sellele inimesele, kes selle astus ja tagajärjed, selle eest, jäävad tema kanda.
See nn teisega arvestamine tähendab, tegelikkuses, iseenda ja enesega seonduva vastutuse vältimist – on hirm kohata keelduvat/ ära tõukavat/ halvustavat/ vähendavat reaktsiooni – iseendale, kui inimesele/ rollile ära ütlemist. On hirm öelda välja enese piirid ja enesega käitumise reeglid ning keelduda vähendavast koos olemisest ja keelata halvustav kohtlemine – on hirm, et teine peab neid alusetuteks ja rikub neid endiselt.
See on iseenda Lapsena kogemine ja tegemist on Lapse hirmuga, enese sammude tagajärgedega kohtumiste ees – kui teine ei nõustu ega arvesta, siis tuleb ise endale lahendus anda – selleks, et lõpetada vähendava loo kestmine ja vältida osaks saavat, tuleb eraldi olema astuda, tuleb eraldi olema jääda, tuleb ise ära minna.
Hirm ja ärevus avab lapse mõistmatuse - Miks mina pean ära minema – minul on õigus olemas olla ja on õigus siin olla – minul ei ole kuhugi minna – minul ja minu jaoks ei ole kedagi teist olemas. Väljapääsuta Laps annab endale lahenduse - temal tuleb enese olev korda teha – ise ennast tuleb vaigistada, teise tõlgendus tuleb tõeseks tunnistada ja enesele osaks saavaga tuleb leppida - Kui mina ei näe ega kuule seda, mis on minu jaoks vale, siis mina ei pea ära minema – siis mina saan jääda.
Sellest saab alguse tegelikkust muutva ja vältiva lahenduse kasutamise harjumus ning enesele antud lahenduse tegelikkuseks saamise vajadus – et oleks olemas see, mida ja kuidas endale näidatakse, et olemas on – mida rohkem on nn valet, seda rohkem peaks olema õiget – teine, kes justkui valetab, peab selle tõeseks tegema – sellest ka see teise poole püüdlemine ja tema jaoks õigena olemine – kuid see teine ei saa aru, et miks tema peaks teistmoodi valima ja tegutsema – temale vajaminev on olemas – tema ei taha seda teiseks teha ja seega ta pretensioonidega, enese aadressil, ei nõustu.
Mõistmine – mina, enese möödunus, ei oleks saanud midagi muuta, sest minul ei olnud selleks oskusi, teadmisi ja võimalusi ning minul olid minu vajadused ning mina olin sõltuv ja omasin ennast vähendavaid uskumusi. Tänase aja teadlikkuse alusel mina ei vali enam sama – mina ei kaota tegelikkust – mina ise lähen ära ja astun ise välja siis kui, andes toimuvast ja osaks saavast teada, algab rollide tõestamise, ära võtmise ja välja jagamise mäng - lähen ära, sest see ei ole koht minule.
Vägivalda kasutavas keskkonnas kasvanud inimese traagika – nähtav ühes olemine, nn nimelise koha olemas olemine ja tunnustav tähelepanu olid olulised rolli kinnitamise jaoks – selle taga oli uskumus, et ennast ei ole olemas siis, kui enese tegelikkus, kui roll, ei leia kinnitust. Lapsel puudus mõistmine ja arusaam enese, kui inimese kohta – tema ise oli ennast ja teised olid teda rolli(de)ga samastanud.
Manipuleerivas ja rollidel põhinevas keskkonnas kasvanud inimene ajab segi selle, mida ta tegelikkuses vajab ja ootab, oma sõltuvusliku harjumusega – inimene ootab ja vajab tähelepanu – seda, et temaga arvestatakse, kuna tema on olemas – kuid ta on harjunud ootama ja vajama tähelepanu, sest temal on parem/ õigem/ tugevam roll ja ta on võidelnud/ omandanud/ ära tõestanud endale õiguse saada iseenda, kui rolliga seonduva tähelepanu osaliseks.
Katkise ja segaduses oleva inimese tegelikkus – selleks, et just temaga rollide Maailmas arvestataks ja temale oleks sealses koht olemas ja tema saaks ennast tõestava tähelepanu osaliseks, peab temal olema lisaväärtus – tegelikkuses tähendab see seda, et tema põhirolli(de)l peab olema tema väärtust, teis(t)e jaoks, ära tõestav ja süsteemi hierarhias paiknemise kohta näitav liide ning kui tegu on teistsuguste rollide süsteemiga, olemas oleva süsteemi sees, siis peab temal olema sealses roll ning sellele samas olijate toetus/ tunnustus olemas.
Manipuleeriva kasvatuse, rollide liidetel/ põhirollidest erinevatel rollidel põhinevas süsteemis kasvamise ja vägivaldse lapsepõlve tagajärg – täitumata jääv vajadus - Mind ei tee keegi nähtavaks! - see toob kaasa tähelepanust sõltuvuses olemise, tegeliku iseenda nähtavaks tegemise vältimise ja enesena olemise häbenemise. Selle vajaduse taga on kõige raskemini teostatav inimesena kasvamise samm - inimesele ei ole rollipartnerit olemas – inimene on ja jääb üksinda – teda ei tee mitte keegi Õigel moel nähtavaks ja mitte keegi ei anna talle nimelist ja ainult temale kuuluvat kohta, kui teda ei ole rollide mängus vaja.
Rollide Maailmal põhinev tegelikkus tähendab seda, et - kui ei olda ega käituta rollina - kui ei olda, kellegi teise rollile partneriks - siis ei olda oluline ega vajalik – siis ollakse üleliigne ja kohustus selle jaoks, kes elab ja panustab rollina olemisse – siis ollakse väärtusetu selle jaoks, kelle teadlikus elab rollina ja näeb rollide Maailma enese tegelikkusena.
Senikaua, kuni püsib vajadus mingi rolli järele või mingis rollis olemise ja väljenduse võimaluste parandamise ning mingist rollist tuleneva partneri poolse tähelepanu järele - keskendub inimene rollide Maailmale ja lähtub sellest - selleks, et tema saaks olla ja ennast rollina kogeda, peab keegi teine tema jaoks olemas olema - selle jaoks, et see teine oleks vajamineval moel õige, tuleb inimesel olla selle teise jaoks vajamineval moel õige. See tähendab tingimusi ja pretensioone ja ootusi ja vajadusi ja rahulolematust. Nokk kinni ja saba lahti - vabadust ei ole.
Inimene ei tähenda rolli - inimesel on vaba võimalus valida, kellega ta rollina suhtleb ja kelle jaoks ta rolli kanda valib - inimene on vaba ilma siduvate rollideta elama ja suhtlema - ta on vaba tegema seda ka siis, kui temasse, kui rolli suhtutakse.
Marianne
03.05.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar