Inimese käsitlemine X – Iseendast teadlik olemine

 

Manipuleerimise sügavaim põhi on käes siis, kui inimene peab enesele osaks saavat ja enese ümber toimuvat normaalseks ning tema ise õigustab seda – see on tema reaalsus, sest teist temal ei ole. Aastaid/ kümneid kestnud käsitlemist kogenud inimesel on väga raske üles ärgata ja ise ennast iseendana näha ning nimetada toimuvat õigete sõnadega.

Manipuleerimise põhiolemus seisneb valetamises – usutavalt ja enesekindlalt ning vajadusel ka agressiivselt tegelikkuse moonutamises. Manipuleerija on valinud välja vaatenurga, värvitooni ja selle, kelle süü, st vastutada, on kõik see, mis ei ole hästi või õigesti või miks peab just sel moel. Manipuleerija näitab ennast ja/ või ka kedagi teist Kannatajana, Päästjana, Ohvrina, Parimana, Õigena jne – mida kõrgemale ta tõstab ennast/ teist ja näitab valitud rollis olevana, seda madalamale, enesest ja ka teistest vähemaks, vajutab ta seda, kelle pärast ta oma rollis „peab” olema/ saab olla.

Enesega ja ühises toimuva avalikustaja info kohtab tühistamist – tema on see, kes ei saa endast aru/ temaga ei ole nii nagu ta seda väidab/ tema ise ei tunne ennast/ tema tõlgendab ennast ja toimuvat valesti/ temale ei tehta liiga/ toimuv on normaalne. Hoopis tema on see, kes mustab ja solvab teisi, kui räägib asjadest, mis on tehtud ja kestavad, kuid mida ei tehtud või ei hoita alles paha pärast ega halba soovides, vaid tema ise põhjustas need – temaga teisiti ei saa ega peagi ja teistel on õigus iseendana olla nii nagu see juhtub või soovitakse.

Vastu vaieldes sunnitakse käsitletavat üha järgmisi argumente otsima ja ennast tõestama, kuid mitte miski ei veena ja ei õigusta tema püüdlusi – kõik edastatu ja välja toodu nimetatakse ülekohut tegevaks ja valeks. Manipuleerimise eesmärk on panna inimest kahtlema oma terves mõistuses ja iseendas – kui talle kinnitatakse, et tema ei saa aru ega mõista ja tema ise teeb, enese eest seistes ja ennast kaitstes, teistele ülekohut, siis toimub lühis – inimene, kui iseenda ja toimuva kohta infot edastav baromeeter, lakkab töötamast – ta ei saa ennast usaldada, sest mitte keegi ei näe ega tunne seda, mida tema näeb ja tunneb.

Manipuleerivas keskkonnas/ manipuleerija kõrval tundub võimatuna elada iseendana ja valida ise enda järgi, sest - Mina ei tea, mis on õige – mina ei saa valeks nimetada ja ära keelata seda, mida teine väidab lubatuks ja õigeks – mina ei saa enese reaalsust ära muuta, sest ei ole mitte kedagi, kes näeks toimuvat samal moel ja tunnistaks minu sõnad tõeseks. Mitte keegi ei tunnista tõeseks seda, et minule tehakse liiga ja mind vähendatakse, kui näidatakse mind valena ja süüdlasena asjades, mida ei ole teinud või ei teinud sellisena. See mina, keda nimetatakse valeks, olen olnud vastus minu vastu tehtavale.

Iseenda ette näitamise, toimuva õigete nimedega nimetamise ja enese kaitsekõne ebaõnnestumine tähendab, et inimene pühendab aega ja tähelepanu enesega toimunule/ eneses toimuvale. Ta on ärevuses ja kogeb hirmu, sest tema vastane agressioon kestab. Ta kardab kordust – järjekordset tõdemist, et manipuleerivas keskkonnas/ manipuleeriva inimese kõrval tema ei saa/ tema ei tohi olla iseendana ja see tähendab, et tema ei ole oluline ja temaga ei arvestata.

Üha uuesti peab ta, monoloogina, dialoogi enese sees – tema seisab enese ära keelaja ja teistmoodi nägeja ees ning tõestab tollele iseennast ja oma õigust iseendale. Inimene ketrab möödunut, kui filmilinti ja helide salvestusi – sel moel toimides näib inimesele, et tema ei saa lugu lõpetada – see ei ole võimalik, sest tema peab olema valvel ja valmis koheselt reageerima, et valet enesest eemale hoida, kuid ikkagi kogema ja nägema, et teine ületab tema piire, kuigi inimene annab sellest teada, kuid manipulaator ei võta oma sammude ja nende tagajärgede eest vastutust – vaid näitab neid õigete ja vajalikena ning teeb mõne aja pärast uuesti samal moel.

Pikaaegset käsitlemist kogenud inimene usub, et tema saab iseenda tagasi – st häirivalt emotsionaalne seisund lõppeb siis, kui manipulaator ütleb ja tõestab, et tema enam ei tee ja lõpetab inimese info valeks nimetamise ning tunnistab inimese sõnad ja nimetused tõesteks ja võtab vastutuse iseenda osa eest – näeb ennast ja oma samme sellistena nagu need tegelikkuses tehtud said.

Inimese tõde – enesena olemiseks ei ole vaja mitte kellegi tõestust, heakskiitu ega tunnustust. Lugu saab lõpu siis, kui inimene ise enam kaasa ei mängi – tema enam ei oota/ tema enam ei tõesta/ tema enam ei karda – ta võtab vastu otsuse, et kogu lugu on läbi – ta ei vaidle enam vastu, et tema peab olema oluline/ ta enam ei tõesta, et tema info on tõene/ ta enam ei karda elu ja olemist ilma manipulaatorita. Ta valib iseenda.

Inimese emotsionaalne häiritus on seisnenud selles, et tema enese tunded, mis ikka ja jälle aktiveerusid, olid toonud temale osaks saanu ja toimuva kohta täiesti õige info kaasa – tema ise ei tahtnud reaalse infoga tööd teha ja selle alusel oma samme valida ning ise enda piire paika panna. Senikaua, kuni tema seda ei teinud, oli manipuleerija tema piiride sees ja valmis järjekordseks valeks.

Manipuleerija vale seisnes väites, et inimene on, tema jaoks - inimesena/ tegelikkuses ühendava rollina - oluline ja ta tahab temaga koos olla – kuid tegelikkuses tõestas ta oma tegude ja sõnadega, et ta ei hooli temast ja ta ei vali teda, kui inimest/ ühendavat rolli, vaid näeb ja esitleb teda, kellegi teisena – tegelikkusest palju vähemana. Olulisuse kohta ilmnes vale siis, kui manipuleerija nimetas, inimese teadlikkuse enesest ja soovi muuta enesega seonduvat, valeks ja tühiseks.

Selline olukord tegi inimesest sõltlase – temas oli täitmata jäänud vajadus – oli olemas õigustatud ootus kogeda oluliseks olemist ning samas oli hirm kogeda enese kaotust ja enese vastast rünnakut - see tähendas, et inimene oli, avatuna, valmis ennast sulgema või vastupidi - suletuna ootamas võimalust avaneda. Need olid kaks vastandlikku tegevust, mis sundisid kontrollima enesele osaks saavat ja sirutuma teise poole, et olla valmis vastu võtma enesele vajaminevat ning põgenema teise eest, et takistada enese muutmist.

Manipuleerimisest välja astumisel on kõige tähtsamaks teguriks see, et inimene seisab jalad maas ja tunnistab enese tõe reaalseks ning räägib asjadest nii nagu need on – ta kasutab täpseid sõnu ja väljendeid. Ta annab endale teadmise - tema enam ei vaiki, sest ta ei karda manipuleerija tegusid ega infoga mängimist. Ta tunnistab tõeks, et tema ei ole manipulaatorist sõltuv – enam ta ei karda teda kaotada ega ka tollega seonduvat kogeda, sest ta ei vaja seda inimest sellepärast, et enesena olemisele tõestus saada.

Mängumaailmas, kus kasutatakse rolle, et muuta enesega seonduvat, on tegemist seisva energiaga – osalejad ei ole vabad ning valitud ja voolitud valed kaotavad ausa tõe – inimeste energia ei saa seal vabalt voolata, sest nad seisavad muutuse vastu – nad hoiavad rolli, kui iseennast, muutumatuna alles. Reaalsuse valinu energia on vaba ja voolamises – tema muutub loomuliku arengu teekonnal. Need erinevused toovad kaasa selle, et suletul ja avatul on omad väärtushinnangud, suhtlemise mustrid ja eesmärgid – erineva valinud inimesed ei kohtu samal tasandil ja nad ei saa teineteisest aru, sest nad ei räägi samas keeles.

Mängumaailma ja päris maailma ei saa elutervelt ja, enesest teadlikuna olevana, ennastkehtestavalt ühendada. Reaalsuse valinul ei ole mõtet panustada ega kinnituda kellegi, päris maailma fassaadi taha peidetud, mängu. Sellises koos olemises ollakse huvitatud teisest sellel alusel, kuidas saab teda kasutada rollis olevana/ rolli tagavana-kinnitavana.

Suhe ja seotus, milles ei räägita tõtt ega tunnistata enese sõltuvusi ega võeta oma vajaduste ja iseendaga seonduva eest vastutust, ei kesta, sest ühel hetkel tehakse silmad lahti ja ujutakse valede varjudest üles ja ennast kaotavast loost astutakse välja – inimene on mõistnud, et ta vajab reaalselt teoks tehtavat muutust, mitte rolli vahetust – muutuval inimesel on soov kogeda ehedat ennast ja kasvada iseenda teel.

Muutuse vastane kardab, avatud keskkonnas, kaotada rolli, kui ennast - muutuse soovija kogeb enese kaotust suletud süsteemis. Tuleb tõdeda, et sellises olukorras, kus on samas olemas üks/ ühed, kes väldivad ja keelavad loomuliku ja arenguga kaasneva muutuse ja on olemas teine/ teised, kes soovivad teostada sellise muutuse, siis ei ole võimalik ühte jääda – ei kesta ega tõsta ühes olemise kvaliteeti need perekonnad, suguvõsaharud, abielud, koos olemised, milles ei ole olemas seda ühes olemise tasandit, kus kõik algse terviku osad on iseendina olemas, sellisena nähtud ja võrdsed - ühes olija areng leiab toetuse ja kõik on valmis muutuseks iseendas.

Liigagi sageli ei ole elu muinasjutt, mis lõppeb nii, et kõik tegelased istusid ühise laua taha ja tähistasid koos olemist. Ikka ja jälle tuleb ette, et manipuleerimine on kellegi tavaline argipäev. Seega, tuleb ühises ruumis/ vältimatus loos, koos olles, selle Mina ette - kes mängumaailma on valinud tõeks teha ja rolle kannab/ valib ning teisi enesele rollipartneriteks valib/ nimetab - selged piirid panna ja nende rikkumine alati välja öelda. 

Mängiva inimese mängu Meie ei ole kunagi alguse tervik – oluline on teadlikkus, et mängur, mängides, ei näe inimest inimesena ega ka selle rollina, miks koos olemine alguse sai. See tähendab, et sellisel hetkel, sellise teisega, avatud lähedust ja isiklike teemade jagamist olla ei saa. On ainult vältimatu, konkreetne ja piiritletud minimaalne – ainult sellega seonduv, mis mingil põhjusel päevakorda on tõusnud. Kui piire ei panda ja vahet ei tehta, siis tuleb tõestada õigust iseendale ja kogeda vähendamist - isiklike piiridega mitte arvestamist ning ühises, enese jaoks vajalike, muudatuste tegemise võimaluse kaotust. 

See inimene, kes ei vali otsa vaadata tegelikule iseendale ja oma elule/ minevikule - jätab enese osa oma loost, kuid ka temaga seonduvatest lugudest, välja ja kõrvale. Tema vajab rolli ja rolle, milles muutuda - kui öelda temale, inimesena/ ühendava rollina - muuda oma käitumist/ vaata üle oma suhtumine - siis ta sirutub muutust võimaldava rolli poole - see tähendab, et ta ei tee ennast inimesena/ ühendava rollina nähtavaks ja keeldub muutusest, inimesena/ ühendava rollina, päris elus.

Marianne

29.11.2024.a

Ära tule, minu koju, minuga laiama - saad peksa!

 

See, et inimesel on olemas isiklikud piirid ja see, kus need paiknevad ja, milles seisnevad, selgub üsna tõenäoliselt katse-eksitus meetodil. Inimese ees seisab ülesanne - iseenda ja teistega koos olema ja elama õppimine – mida ja, miks kannatatakse ja talutakse, mille peale ja, mil moel reageeritakse. Iseenda/ teise inimese/ toimuva mõistmiseks on oluline aru saada, millest piir kõneleb ja, miks ta on olemas või saab seatud ja, kuidas sellest teada antakse.

Piirid ilmnevad erinevates valdkondades – ei ole ainult nii, et füüsiliselt puutuda ei tohi või suitsetamine häirib või karjuv hääl teeb liiga – inimese piirid ilmnevad kõikjal ja kõiges. On temale endalegi üllatav avastada, kuid ka häbiga seotud hirmu tunda, kui ta saab teada, mida ta talub ja mida mitte ning mil moel ta oma piiridest teada annab ning kuidas tema piirid teistele kogeda on.

Normaalne, see tähendab loogiline, on teada anda selgelt ja konkreetselt, mis ja miks häirib ning otsida lahendust sellele, kuidas ja mis saab edasi. Vajalik on info selle kohta, kui palju saab inimene ise ennast aidata ja, milline osa jääb selle kanda, kes piire ületab ja/ või kelle ette neid seatakse.

On tegevusi, väljendusi ja olemisi, mis peavad lõppema ja ei tohi enam mitte kunagi korduda. On neid, mida talutakse teatud määral, kuid olemas peab olema mingi lisa või abivahend, mis aitab toime tulla. On neid, millega inimene ise tegeleb, sest need tulenevad temast endast – kunagised traumad/ uskumused/ tõekspidamised/ füüsilise, isikliku ja teadliku arenguga/ füüsilise ja vaimse tervisega/ elukohaga seonduvad teemad jne. On ka neid, mida ei mõisteta ega nähta piiride ületusena ega piiride seadmisena.

Tulles manipuleerivast minevikust – olles elanud keskkonnas, kus piire ei olnud lubatud seada/ kus neid seati ja märgiti, lapsega mitte arvestades, lapsele täitmiseks – tema ise pidi, nende alusel, ennast piirama ja takistama ning keegi teine kontrollis nende täitmist/ kus piiridest teada andmine ei olnud eluterve enesekehtestamine ega teistega arvestamine/ kus päris ennast varjati ja muudeti – on inimesel raske oma piire seada, neist teada anda, teistega arvestada ja ennekõike iseendaga toimuvat mõista.

Inimene tunneb ennast häiritult, kui ta tajub ebameeldivat lõhna või kuuleb keskendumist segavat häält. Inimene tunneb ennast haiget saanuna, kui teda on füüsiliselt pekstud või välja sülitatud sõnadega löödud. Inimene tunneb ennast väsinult, kui on olnud õhuta ruumis, kus on koos liiga palju energiaid. Sellistel juhtudel näeb ta selgelt põhjuse ja tagajärje seost ning on võimeline leidma lahenduse, mis aitab tal rahu ja tasakaalu taastada.

Keskkonnas, kus ei tegeleta ja inimestega ühes, kes ei vali tegeleda eneses/ ühises üles tõusnud teemade lahendamisega, isikliku tundehügieeniga, enese eest vastutuse võtmisega – näevad piiride seadmised ja ületamised ning neile reageerimised välja ja on kogeda - jõuliste pursetena, vägivallana, nähvamistena, vaikimistena, vaigistamistena – ära tule, ära ole, ära tee, ära räägi – lõpeta ära.

On olukordi, kus inimese taluvuse piir on ületatud ja ta vajab kohest olukorra lõpetamist – välises/ eneses oleva häiriva teguri vaigistamist – siis võib ja saab inimene tõsta käe teise vastu, teha midagi/ kedagi katki ja, kellelegi haiget, teha ja olla ka enese vastu ning lõpetada, välja pääsematust kogedes, oma elu.

See on selle hetke lahendus – inimesel ei olnud pidurdusmehhanisme/ olukord oli käest läinud, sest ta ei olnud õhus olnud teemaga eelnevalt tegelenud/ ta oli arvanud, et kestab/ ta ei olnud valmis toimuvaks ega enese reaktsiooniks. Tavaliselt ehmatab, sellisel juhul, inimene ise üles ega suuda mõista, kuidas tema sai sel moel olla ja väljenduda – see ei olnud tema loomulik reaktsioon/ olemine – see oli äärmus.

Olles kogenud sellist ennast ja mõistes enesega toimuvat ja nähes purustava jõu/ vähendava tegevuse tagajärgi, otsib inimene lahendust, kuidas mitte jõuda sellisesse punkti ja peatuda enne plahvatust. Ta on teadlik endast – ta teadvustab, milles on tema piirid ja, mida ning kuidas ta vajab, et temal endal ei tuleks ja/ või keegi teine ei saaks neid katsetada.

Puuduliku tundehügieeniga/ ebaterve kommunikatsiooniga/ tegelikkusest vaikimisega/ tegelikkuse moonutamisega/ vägivalda normaalseks-ainuvõimalikuks lahenduseks pidavates keskkondades on plahvatustega märgitud piiride ületamised ja nende maha märkimised tavalised. Inimesed karjuvad, löövad, sõimavad selleks, et endast teisele teada anda – Minuga tuleb arvestada!

Inimesed kõnelevad tunneteenergiatena - keegi ületas, kellegi piiri ja sellest anti teada äärmuslikke reaktsioone kasutades – justkui oleks tegemist loomade või koopainimeste või väga väikeste lastega, kelle jaoks suhtlemine ja eneseväljendamine on piiratud – puuduvad vajalikud oskused, võimalused, võrdsus, toetus, koos töö tegemine ja ühise eesmärgi nägemine.

Sellise reaktsiooni eesmärgiks ei ole mõista enesega/ teisega toimuvat ja jõuda konstruktiivse arutelu ning ühise rahuni, vaid konkreetse olukorra lõpetamiseni. Vajadus on lõpetada osaks saav – elimineerida ärritav allikas. Eneses toimuva põhjust nähakse, kelleski teises – too tuleb vaigistada/ kaotada – kui toda teist ei ole ja tema ei tee, siis endas ei toimu ega ole vajadust reageerida – lihtne ja selge.

Ajas toimub huvitav areng – pealtnäha kasvab inimesest tsiviliseeritud ühiskonna liige – ta tuleb toime suhtlemise ja enese väljendamisega. Ta on õppinud ja temale on õpetatud, kuidas tuleb käituda, kuid see ei tähenda, et tema ise oleks ennast mõistnud ja ise endaga tegelenud. Käsitlemist kogenud inimene võib ja saab jääda kinni oma minevikku – kordama kunagist normaalsust – anda oma piiridest ja nende ületamisest teada jõulisi meetode kasutades – elimineerides, välise ärritaja, vaigistada eneses toimuva põhjus.

Äraspidisel moel avaldub selline enesekehtestamine siis, kui just selle inimese ette seatakse piire ja temale öeldakse välja, et see, kuidas tema valis olla/ teha/ väljenduda ei ole hea ega õige – temal tuleb senine tegevus lõpetada ja enese käitumine üle vaadata. Samasugusel destruktiivsel moel teostab ta enesekehtestamist siis, kui tema poole pöördutakse ühises üles tõusnud teemaga ja vajatakse tema poolset panustamist või keegi küsib, midagi sellist, mille kohta ta ei taha vastata või oodatakse tema käest, millegi kohta, selget infot, et oleks võimalik ka temaga arvestada või seisukohta teada saada.

Sel moel reageerib inimene, kes ei ole valmis ennast nähtavaks tegema – ta ei taha näidata, milline tema ise on ja, kus tema paikneb – ta ei vali arutada ega harutada ennast – ta ei vali võtta enda eest vastutust ega arvestada teisega/ ühisega – ta ei vali vaadata enese osa toimuvas. Tema teab, et teda ärritati ja tema reageeris – temas toimuva ja tema reageeringu põhjus on kelleski teises - seega oli teine sellise reaktsiooni, mille tema valis, ära teeninud.

Üks huvitav seik seostub sellega veel – vägivaldseid piiride kehtestamisi ja ületamisi teostav inimene õpib ajas selgeks mitte plahvatama – ta õpib ennast säästma ja enese tsiviliseeritud olemust üleval pidama. Naeratades ja rahulikult väljendudes astub ta üle teise inimese piiride/ reageerib keelduvalt lõpetada selline tegevus/ ei vali mõista, millest temaga räägitakse/ nimetab piiride seadja valeks ja ravi vajajaks.

Ta ei pruugi kasutada füüsilist jõudu, millest jääks jälgi, kuid ta kasutab sõnu ja hääletooni ning valib tegevusi, mis lõhuvad käsitletava inimese psüühikat. Ta näitab välja, et teises inimeses on toimuva põhjus, mitte temas – tema on see, kellele tehakse liiga sellise jutuga, selliste nõudmistega, sellise kohtlemisega – tema piire ületatakse. 

Need ei ole inimese piirid, millest sel moel teada antakse ja väljendatakse, vaid rolli piirid – sellist rolli kandva inimesega sel moel ei ole lubatud käituda ja temalt ei tohi sel moel nõuda – teisel lihtsalt ei ole seda õigust – nad ei ole võrdsed – teine on vähem – teine on EI-keegi.

Kui sel moel valib käitud üks kõik kes või inimese - Ema, Isa Õde, Mees, Laps, Õpetaja jne – siis see on manipuleerimine, psühholoogiline terror ja vaimne vägivald. Ühes elamine ja lähedane kontakt on sellise inimesega välistatud. 

Sellisel moel enesest teada andva inimesega ei ole mõtet vaielda ega ennast talle tõestada – see võimendab tolle inimese käitumist veelgi, sest ta saab tähelepanu osaliseks – temast sõltutakse/ teda vajatakse/ teda rünnatakse - tema rolli nähakse tõesena/ seda proovitakse ära võtta/ selle õigusi ei tunnistata.

Sellise manipuleerimise osaliseks saavale tundub hirmutav ja näib võimatuna - kuidas ma muudan läheduse astet ja lõpetan koos olemise - ta on ju ikkagi minu Ema, Isa, Õde, Laps, Mees jne - tuleb meeles pidada, et selle rolli taga on inimene, kes valib sel moel käituda. Sellel inimesel on olemas võimalus valida ükskõik, missugusel muul moel, kuid ta ei tee seda, sest ta ei taha seda teha. 

See inimene arvestab ennekõike iseendaga ja oma vajadustega - talle ei loe see, kuidas teine temaga koos ennast tunneb - enese huvides teise inimese käsitlemisest ja tegeliku enese ja oma motiivide varjamisest on tulnud tema normaalsus - samastunud olemine ja loomulik väljendus. 

Kunagi ja kusagil oli koht ja aeg, mil selle inimese piirid ei olnud olulised/ neist ei olnud võimalik teada anda/ siis tema ise ei teadvustanud nende olemas olemist ja nende rikkumist - tema ei saanud/ ei teadnud EI öelda või seda ei kuulatud. 

Enesele valitud roll ja selle väljendus on tema võimalus, kuidas lahendada enese minevik või olevik, kusagil mujal/ milleski muus - tema valib välja selle, kellele ja mille eest EI öelda - temast ollakse sõltuvuses/ teda vajatakse/ tema ees tuntakse hirmu - see tähendab, et tema on see, kellele ei ole õigust EI öelda. 

Kui teha nähtavaks enese piirid ja öelda EI tema käitumisele/ väljendusele/ valikule/ olemisele, siis on sellel tagajärjed - ta annab piiride seadjale teada, et need ei kehti, sest tema on üle ja teine temast vähem/ ta mängib selle inimesega kassi ja hiire mängu/ ta keeldub selle inimesega koos olemisest või ütleb, et mine siis ära, kuid ei kaota teda mängust - ta räägib ja näitab seda inimest süüdlasena toimuvas/ enese/ kellegi teisega seonduvas. 

See inimene ei vali mõista enese lahendust - tema kasutab teisi ja võimalusi enese huvides - ta ei näe, et tema sees on täitmata vajadus - olla enese piiride sees turvaliselt ja iseendana, kuid roll tähendab seda, et tema piirideks on kõik enesega seonduv ja/ või enesele oluliseks tehtu - kõik see on enese laiendatud Mina ja kõik selles puudutab teda isiklikult ja tema jaoks valele vastu reageerima panevalt - Ära tule, minu koju, minuga laiama - saad peksa!

See inimene, kes elab ja väljendub rolli(de)na, kui tegeliku iseendana ning liigitab teisi inimesi enese rollidele õigeteks/ valedeks/ vajaminevateks/ mitte sobivateks partneriteks, ei ole õppinud olema Inimene ega nägema teisi Inimestena - ta ei vali teadvustada tegelikkust ega ole võtnud vastu ise ennast ja oma teekonda inimesena. Tema sees olev lahendamata segadus sunnib teda vajama rolli ja sellest kinni hoidma, sest sel moel suudab ta muuta endaga seonduvat - keegi teine on tema enese segaduse põhjus.

Marianne

28.11.2024.a

Inimese käsitlemine IX - Iseenda nähtavaks tegemise tagajärjed

 

Inimene elab oma elu Inimeste Maailmas – see tähendab, et ta kõnnib ringi ja elab inimeste seas – ta puutub teistega kokku erinevatel põhjustel ja eesmärkidel. On üsna tavaline, et ta kogeb ennast läbi teiste – teised inimesed puudutavad ja mõjutavad teda. Teiste puudutustes on võim teda häirida, kuid ka meeldivalt hoida.

Kõik teised ei arvesta inimesega – nad ei vali seda teha/ nad ei taha seda teha/ nad ei oska seda teha/ nad ei märka seda teha. On inimese enda töö ja tee teha ennast nähtavaks – öelda selgelt välja enese piirid ja anda teada nende ületamisest. On vaja oskust ja on vaja tasakaalustamise mõistmist, et arvestada oma piiride seadmisel nii iseenda, kuid ka teistega – panna need paika nii, et nad hoiavad ennast, kuid ei riku samas, kellegi teise õigusi.

On üsna tavaline, et see inimene, kes tuleb temaga manipuleerivast ja teda vägivaldselt kohelnud keskkonnast, ei oska oma piire seada, neid teistest eristada ja teiste omadega arvestada. On üsna tavaline, et tema normaalsus näeb vägivalda õigustatuna ja tema ise peab isiklike piiride ületamist normaalseks. Ta on harjunud sellise keskkonnaga ja ta ei tea teistsugust võimalust või ei näe seda olevat võimalik teoks teha.

Süsteemis, kus käsitletakse inimest, kellegi teise isiklikes huvides, on tavaline, et isiklikud piirid ei loe – käsitletavale antakse teada, et temal ei ole õigust neid välja öelda ega teise ette seada. Käsitlemist kogeval inimesel tuleb vastu võtta see viis ja nõustuda selle lahendusega, kuidas temaga käitutakse, temaga arvestatakse, tema jaoks ollakse, teda nimetatakse, teda nähakse ja näidatakse. Kui see ei ole toetav, hoidev ega arvestav, siis talle öeldakse, et see on ainuvõimalik moodus ja tema enda poolt välja teenitud/ põhjustatud – paremini temaga ei saa ega tema jaoks anda valita.

Ka siis, kui inimene sõltub teisest ja talle ei ole jäetud õigusi, ka siis on temal isiklikud piirid olemas ja õigus nende kehtestamisele. Inimene, kes on kasvanud isiksust ümber sulatavas katlas, ei ole õppinud ennast teistest eristama ega harjutanud enese nähtavaks tegemist. Elu hoiab teda - see annab võimalused õppida ennast eristama ja harjutada endast teada andmist. Inimese osaks saab situatsioone, kus seda on võimalik teha siis, kui ta julgeb seda teha ja on valmis seda tegema.

Manipuleerivat käsitlemist kogenud inimesel ei ole selget pilti iseendast – möödunus näidati ja nähti teda erinevalt ja teistsugusena, kui tema ise ennast teadis – teda ennast ja tema tegusid nimetati teistsuguseks, kui tema ise mõistis ennast vaadates. Sellise käsitlemise pikaajaline kestmine tähendas enese kaotust – käsitleja kirjutas käistletu loo enese huvides ringi ja esitles seda „tõde” sellisena nagu see käsitleja loominguna kõigile nähtvaks ja kuuldavaks tehti – sel moel sai käsitletu endale vale ajaloo ja näo, kuid seda peeti tõeks, millesse püüti teda ennast uskuma panna/ ka tema ise uskus/ püüdis uskuda.

Enesest mitte teadlik olemine ja enese selguse puudumine on pikaajalise manipuleerimise tulemus – enese sisemine hääl vaikis/ kadus, st vaigistati, sest väline maailm teadis paremini ja õigemini, mida ja miks käsitletav inimene ise tegi ja oli, ise koges ja tundis ning ka seda, kuidas temale osaks saavat „õigesti ja korrektselt” tuli nimetada.

See äraspidisus tähendab ka seda, et see inimene, kes peab manipuleerimist normaalsuseks ja lubab sel olemas olla ja kasutab seda ise teiste peal või laseb enese peal teostada, ei erista inimsust ja inimlikkust mängumaailmast. Kui temale rääkida ja näidata, mida tema enda või temaga manipuleerivad teod tegelikkuses tähendavad ning toovad kaasa teistele ja, mil moel muudavad päris maailma, siis tema ei näe seda infot tõesena - see on vale, sest see väärastab teda ja tema endaga seonduvat teadmist - tema Mina pilt ja isiklik lugu ei suuda võtta vastu teadmist, et see, millesse tema usub, ei ole tõde, vaid kellegi teise/ tema enda poolt tegelikkust moonutav väljamõeldis. 

Manipuleerimine tähendab seda, et inimesel ei ole olnud peeglit, mis oleks näidanud temaga tehtavat ja tema poolt kogetut õigete sõnadega tähistatuna ja teda iseendana - see tõi kaasa selle, et tal puudub tegeliku ja ausa enese kohta kinnitav informatsioon.

Käsitlemist kogev inimene õppis ennast vaatama ja tuvastama ning hindama läbi moonutatud peeglite – sellepärast ta ei olnudki kunagi päris õige ega sama ning ei näinud ennast inimesena, väärtusena, austatuna ja tunnustatavana – iga peegel nimetas teda ja andis tema kohta hinnangu enese ja oma vajaduste/ väärtuste järgi ja see ei olnud tõde inimese kohta. See oli subjektiivne, väärastunud ja eesmärgipärane moonutamine/ valetamine.

Olemas olemise igal hetkel on inimene teadlik enese piiride ületamisest ja vägivallast enese vastu. On aegu, mil ta seda ei teadvusta, keeldub seda tõeks tunnistamast, ta ise ei julge või tal ei ole veel/ enam võimalust seda infot teatavaks teha. Hirm ja võimetus, ennast teoks ja nähtavaks teha, lähtuvad vajadustest ja, kellestki/ millestki sõltumisest – kui ei ole õige, sobiv/ kui olla liiga ise, siis see võib ja saab muuta osaks saavat – enese piiri seadmine toob kaasa, kellegi teise poolse piiri paika panemise – Ei-le vastatakse Ei-ga.

Ei-le Ei-ga vastamine on manipuleeriva keskkonna/ süsteemi tüüpiline reaktsioon, millega hoitakse käsitletavat inimest kontrolli all ja sõltuvana. Inimene, kes soovib/ vajab, et tema piiridega arvestatakse, ütleb Ei, kellegi käitumisele/ valikule/ olemise viisile. Manipuleerija ütleb EI inimesele – inimest enam ei valita, temaga enam ühes ei olda, teda enam inimesena ei nähta – teda karistatakse välja arvamisega/ eraldi jätmisega/ vähendamisega.

Enese piire teatavaks tegevale inimesele Ei ütlemine tähendab, et teda ei võeta enam mängu, sest ja kui ta ei kanna õiget rolli, vaid on nähtav iseendana, siis ta ei sobi teiste mängijate hulka ja rikub nende mängu ära – Ei ütlemine, kellegi käitumisele/ väljendusele/ valikule, tähendab mängijate maailmas ja keeles, kellegi teise rollile/ mängule Ei ütlemist. Isiklikke piire teatavaks tehes Ei ütlemine tähendab, et see inimene ei tunnista enam tõeks ega õigeks, et selles mängus/ sellel rollil on õigus teise inimese, kui rolliga, mitte arvestada, tema piire ületada ning nimetada ja näidata seda inimest enesele vajamineval moel - valida talle roll. 

Kui inimene ise seda rolli ei tunnusta/ sama mängu kaasa või üldse ei mängi, siis ta kohtab käsitlemist ja/ või enesele selja keeramist, sest enese piire nähtavaks tehes on ta mängijate jaoks vale ja mängijatest eraldatud/ mängumaailmast välja arvatud. Seda ka siis, kui mängijad ei erista enam päris maailma mängumaailmast ja lahendavad seda oma mängu reeglite järgi - nad ei vali endaga ühte seda, kes seisab nendega samas - sel moel rikuvad nad kõiki ühendavat süsteemi ja kaotavad endale mitte vajalikke - mängu valinuna nad ei näe/ ei tunnista välja jäetute olemas olemist ja seega nad vali neid  endaga ühte. 

Mängumaailma valinud ja tegelikkusega manipuleerijad ei teosta kõiki ühendavat süsteemi ega hoia seda alles ega selles korda - see ei ole nende oma - nad on valinud sellest nimed, raamid ja endale sobivad - nad on lapsed, kes ei vastuta enese poolt teoks tehtava ja olema saava tagajärgede eest.

Marianne

27.11.2024.a

Inimese käsitlemine VIII – Oluline on mitte segamini ajada

 

Sageli võlub inimesi, teise inimese juures, tema aval naeratus ja naeru helisev kõla – justkui õrn kelluke oleks helisenud ja päike pilve tagant välja tulnud. Naeratus paitab ja naer tõstab tuju. Vabastav naer viib kaasa ja aitab positiivsele lainepikkusele tõusta ja samal moel vastata. Vallatule naerule ei suudeta eriti kaua ükskõikseks jääda – enesele märkamatult tõusevad suunurgad ja inimene lõkerdab teisega ühes – ei ole midagi vabastavamat ega ühendavamat, kui naerda koos avatud südamest tulevat naeru.

Suunurgad on üles poole maalitud ka narridel ja klounidel ning ka Jokkeril. Nende väline ilme näitab neid naeratavatena ka siis, kui nad nutavad või tõsised on. Suunurgad on samas asendis ka siis, kui nad on julmad ja teevad kurja. Sellised tegelased kuuluvad õudusfilmide juurde – nemad muudavad filmi judinaid tekitavalt õudsemaks, sest tegemist on psühholoogilise manipulatsiooniga – hea ja ohutu on halb ja ohtlik.

On lapsi ja ka inimesi, kellel ei ole vaja minna kinno või tsirkusesse, et kogeda psühholoogilist käsitlemist – nende enese elu ehedus on võrdne õudukaga, kuid see erineb, vabast valikust ja selgelt rollis esinevatest inimestest, sel moel, et nemad ei saa osaks saava seest ega eest ära minna ja tegelikkuses ei mõista enesega toimuvat, sest nende normaalsus ei ole normaalne eluterve kasvamise/ elamise keskkond.

Manipuleerimine on edastatavale infole, tähelepanu suunamisega kinnitatult, kindla tähenduse andmine selleks, et käsitleda teist inimest/ keskkonda enese huvides. Manipuleerija on see, kes ei mängi avatud kaartidega, vaid proovib jõuda vajamineva tulemuseni kaude – tema eesmärk on säilitada enese nägu positiivse tegelasena/ õiget rolli kandvana, kuid kasutada, sel moel väljendudes, teist inimest allutavaid/ vähendavaid tehnikaid ja taktikaid.

On midagi, milles manipuleerija räägib tõtt, kuid enamus temast valetab – ta ei näita ega ütle välja asju/ tegevusi/ tahtmisi/ vajadusi nende õigete nimedega. Ta moonutab ja varjab selleks, et säiliks see, mida ta hoida tahab selle jaoks, et saada see, mis teda isiklikult huvitab. Ta ei ole valmis vastutama enese vajadustega kaasnevate tegude eest ega taha võtta vastutust enese vajaduste eest endale – tema saab/ tahab kasutada selleks teist inimest.

Teist inimest käsitlev näitleb välja, et kõik see, kuidas tema isiklikult väljendub ja valib olla, on kellegi teise poolt põhjustatud ja kellegi teise poolt valesti/ ülekohtuselt tõlgendatud – kui tema teeb haiget ja vähendab teist inimest, siis on põhjuseks see, et hoopis temale on tehtud liiga ja temal on õigus sellisele valikule/ väljendusele – kellelgi teisel ei ole õigust näidata seda tegevust teda halvustavalt. Ta keeldub arvestamast teise inimese isiklike piiridega – ta on meister neid ületama sel moel, et nähtvaid jälgi justkui ei ole ega jää, kuid teine inimene tunneb ennast halvasti ja ära kasutatult.

Manipuleerimine on selgeks õpitud käitumine – see on ülevõetud enesega seotud süsteemist ja/ või jäänud kasutusse lapsepõlvest – teine annab/ tagab vajamineva/ teine vastutab. Üks asi on siis, kui tegemist on asjade ja, millegi jaoks loa saamisega, kuid hoopis teine asi on siis, kui lugu puudutab isiklikke tundeid ja eneses toimuvat ning sellega keeldutakse ise tegelemast.

Sageli ilmneb manipuleerimine ühises elus ja koos olemistes – sel moel varjatakse tegelikku koosolemise põhjust, varjatakse/ eitatakse oma tundeid ja vajadusi, teise inimese tähendust endale ja enese poolt paika pandud läheduse astet ja suhte sisu.

Manipuleeriv inimene on otsustanud, et tema ei saa/ ei vali olla see, kes ja milline ta päriselt on/ tahab olla - ta esitleb/ väljendab ennast teistsugusena – see tähendab, et tema on seal ja on selline, kus ja milles teda tegelikult ei ole ja kes ta päriselt ei ole – see tähendab, et tema ise ja tema poolt antavat jääb puudu ja see loob temaga seonduvas/ seonduvates vajadusi, mida teistel ei ole võimalik täita – need tuleb, ühises/ teisel, kas ise kompenseerida või vajaduste täidetuse poole püüeldes, enese kohta valesid andmeid esitava käest oodata - sel moel ollakse manipuleerijast sõltuv ja vajatakse teda.

Manipuleerija on öelnud tõeks/ näidanud välja/ andnud põhjust oletada, et tema kustutab teise inimese vajadused/ puudused ühises, kuid ta ei tee seda, sest tema ise ei ole valinud neid täita – tema enda valikute ja sammude tagajärjed on põhjuseks, miks vajadus on olemas – temaga koos ei saa need kunagi täidetud, sest just temaga koos olemise ja valikute tõttu need vajadused olemas ongi – ta ei ole see, kellena end esitleb/ kelle rolli kannab ja ta ei anna endast seda, mida ta nimetab ja näitab, et tema on andmas ja temaga ühes olemas on.

Aeg-ajalt võib ja saab ette tulla inimeste vahelisi arusaamatusi ja ütlemisi – on väsimus, on ootus, on segadus, on korraga kõike liiga palju – kuid see laheneb, sest lugu lahendatakse ausal ja avatud teel – jõutakse väsinud, kuid vabastava naeratuseni – Sina ja Mina - need olime Meie koos.

Kuid on arusaamatusi ja lahendamist oodanud hetki, milles on soov edastada isiklik/ ühist puudutav info, millele oodatakse lahendust sellelt, kellega ollakse rollidena ja inimestena koos, sellele endale, kes on teisega, kui rollipartnerina ja inimesena koos. Info edastajal on õigustatud ootus kohtuda enese rollile vastava partneriga – rolli olemas olemist tunnustava ja kahte ühte siduva Meie-t näitava ja hoidva teisega.

Koos olemine ja koos elamine manipulaatoriga tähendab suurt tõenäosust, et sel hetkel ei kohtuta partneriga oma rollile ega ka inimesega, vaid hoopis teistsuguse rolli valinuga. See roll viib loo nihkesse ja näitab toimuvat hoopis teise nurga alt ning info edastajat hoopis, kellegi teise ja teistsugusena – justkui too oleks ise, kellegi teise rollis olles, nn valena kohale läinud ja oma kohatu/ mitte asjasse puutuva soovi/ info esitanud.

See, ühiselt teelt kõrvale tehtud, samm tähendas tegelikult seda, et päris elu raamides käivitus mäng – päris elu mänguväljakuks muutnu ei tunnista oma sammu – ta ei anna teada, et tema valis, teist inimest enese huvides käsitledes, endale teise rolli ja nüüd väljendub sellisena.

Üsna tõenäoline Lapse ja Vanema vahel tõusnud teema on isiklike piiride küsimus – laps ei ole nõus enda kohtlemisega, endale osaks saava vähendamisega ja oma isiklike piiride mitte arvestamisega – see on paras info pureda. See on Vanema, kui lapsest vanema ja ennast teadvustava inimese kogemise koht – millisena/ kellena/ milliseid väljendusi/ lahendusi kasutades vanem vastab, kuidas olukorras toime tuleb ja loo lahendab.

Toetav ja mõistev ning vastutav vanem arvestab lapsega ja annab tollele teada, et peab lapsele olulisest ja vajaminevast kinni ning tegeleb oma tunnetega, kui neid tõusis üles, ise. Lugu isikliku rünnaku ja vähendamisena kogev vanem kasutab manipuleerimist – ta näitab välja selle, miks lapsel ei ole õigus iseenda soovidele ja enesega seonduvatele muudatustele.

Vanem käitub ja väljendub sel moel, et laps taganeks endale vajaminevast, kui ebaõiglusest vanema vastu. Tegelikkuses ei kannatanud vanem välja seda hetke, mil Laps näitas ennast Inimesena, kes on vanemaga võrdne ja, kellel on õigus enesega seonduva määramisele, sest vanema tegudel on tagajärjed ja ta on vastutav nende eest.

Manipuleeriv vanem edastab oma info ja suunab oma tähelepanu, lapsele ja kogu loole, isiklikest eesmärkidest lähtuvalt. Võimu tõestava ja näitava vanema teod ja sõnad ei ole head kogeda. Manipuleeriva vanema sõnad ja teod näitavad lapse ja vanema vahele jääva maa tegelikku suurust ja argumentideks valitud kraami kangust – lõhkumist, ära tegemist, koha kätte näitamist – enesest vähemaks surumist. Need näitavad sel moel käituda ja väljenduda valinud inimese väärtushinnanguid ja põhja – see on see, mida ta valib, sest ta saab ja tahab sel moel teha ja olla ning talle ei loe, kuidas seda kogeda on.

Kui ennast teostatakse sel moel, siis on see niigi halb kogemus, kuid kui seda tehakse veel naeratades ja mesimagusal häälel ja heatahtliku näoga, siis see on eriti häiriv ja segadusse ajav kogemus – väljastpoolt paistev ja kuuldavale toodud heli toon ei ole kooskõlas tegelikkuses edastatava ja teoks tehtava sisu ja tähendusega.

Selline naeratus ja sõbralik olek ei tähenda, et vanem oleks ohutu, avatud ja siiras – vastupidi – selline vanem on ohtlik, hirmu äratav ja naha alla pugev. See lahknevus toob kaasa lühise – laps ei tea, mida tõeks uskuda, sest ta saab vastandliku infoga signaalid – Minul tuleb ennast kaitsta! – Mina ei pea ennast kaitsma.

Naeratades ja heatahtlikult edastatud lõhkuv ja vähendav info on manipuleerimise tipp – lapsele ei ole selge, mida uskuda, miks/ kellele tuleb alluda, kuidas on võimalik toimuvas selgusele jõuda ja, mil moel vägivallale, mis ei näi sellisena, kuid ometi on seda, vastu on võimalik saada.

Laps ei oska olla ega ennast ja enesega toimuvat liigitada – tema ja vanema puhul on tegemist erinevate energiatega – toimuv on vastuoluline – naeratus edastab signaali – ohtu ei ole – kuid sõnade ja tegude sisu ei lähe sellega kokku. Nähtaval on vanem, kes kutsub last õige nimega, kuid nimetab teda samas valeks ja selliste tegude sooritajaks, mida laps ei ole teinud ja selliseks, kes ta ei ole ega ole olnud.

Manipuleerimise tulemusel lühises olemine tähendab edasise tegutsemise võimatust – laps ei ole võimeline ennast kaitsma ega olukorda lahendama – ta ei tea, kuhu ja kelle ette piire panna – tema ei osale vanema poolt ettemängitus rollina – see ei ole tema, keda vanem näitab olemas olevat. Laps vajab, et vanem oleks see või teine – oleks Vanem, kes on hoidev või oleks Vanem, kes on pahane – kuid vanem ei ole see ega teine – ei ole, sest vanem on olemas, kuid ei ole selle konkreetse lapse Vanemana kohal - see on inimene, kes on valinud manipuleerimise.

Iga inimene vajab enese info edastamise võimalust – ära kuulamist, temaga arvestavat, teda tunnistavat ja tunnustavat tähelepanu. Iga inimene vajab, et tema poolt, inimesena/ ühendava algrollina, välja öeldud info võetakse vastu – ollakse temaga samal lainepikkusel ja kandes samasuguseid väärtusi, kõnnitakse ühise eesmärgi poole teel – teema lahenduseni. Sellel teekonnal on inimesel õigus iseendana/ algrollina tunnustatuna olemas olla.

Oluline on teadlikkus – füüsiline ja vaimne vägivald, naeratuse ja sõbralikkusega maskeerituna, on manipuleerimise kõrgem pilotaaž. Manipuleerija ei ole segaduses ega eksinud, vaid on tahtlikult valinud endale vajamineva väljenduse ja tegevuse – see tähendab, et ta ei soovi, haiget tehes, hea olla ega head teha.

Selline lahendus on manipuleerija viis, kuidas endale vajamineva eesmärgini jõuda. Sel moel on ta mõjuvam ja tulemuslikum, sest naeratus, mis läbib käsitletava inimese kaitsed, on koos vägivallaga see, mis takistab käsitletaval enesega üks olemast – käsitletav peaks justkui vastu naeratama ja ennast hästi tundma, kuid ta ei saa ega suuda seda, sest teise sisu näitab julmust. Mina pean! versus Mina ei saa!

Manipuleerija näebki ja kogeb ennast sellisena, millisena tema ise ennast välja mängib – heana, sõbralikuna, õigena, toredana sel hetkel, kui – tema vastas olija tunneb tundeid ja vaevleb emotsionaalse häirituse käes ning väljendab/ tunneb ennast negatiivselt ja lõhkuvalt.

Sellise hetke emotsionaalne häiritus on tõeliselt abituks ja jõuetuks tegev frustratsioon – see on väljapääsmatu olukord, millest leiab end see inimene, kes teab, kes ta on ja, mida ta vajab, kuid keda manipuleerija ei „näe” ega näita õigena ja, keda koheldakse naeratava sõbralikkusega haiget tehes.

Jõuetus ja teadmatus, kuidas käituda ja kelle ette piire panna, tähendab, et isiklikke piire ei ole olemas – vaimne ja füüsiline vägivald on enesega samas ja käsitletav inimene kogeb täielikku kaitsetust – manipuleerija võib ja saab sel hetkel teha kõike ning tema ise näeb ja näitab, et tema on, vägivaldsena käitudes, hea ja õige.

Kui koos elamine/ olemine manipuleerimist harrastava inimesega jätkub, siis on oluline jõuda sellisest suhtlusvormist välja sinna, kus sünnib mõlemaid arvestav lahendus ja manipuleerimist kasutav inimene võtab vastutuse enese eest ega muuda ennast ega ületa piire. Kuid, kui selline kaheks lõhestav kogemus kordub ja selle olemust on mõistetud, siis tuleb täiesti teadlikult endale tunnistada, et sellises olukorras on see mõttetu ootus – manipuleerija ei vali muutuda ega ennast muuta.

Naeratusega manipuleeriva kogemuse osaliseks saaval lapsel/ inimesel tuleb lähtuda sel hetkel iseendast ja oma elutervest enesekehtestamisest – ta saab peatada hetke ja tulla endas kohale – olla teadlik iseendast ja toimuvast – kes ta on, millise ja, mille pärast ta info edastas ja miks ta selle teise inimesega üldse koos on.

Oluline on mõistmine, et selle teisega, kes on valinud vahetada rolli/ rolle ja sellega seoses muuta kogu lugu – kontakti jätkamine ei ole mõistlik. Selles hetkes tuleb minna ära vahetust koos olemisest ja kui võimalik, siis viia igasugune koos olemine miinimumini või lõpetada päriselt.

Manipuleerimise teadvustamise hetkel tuleb edastada rahulikult oma info – teha teatavaks toimuv ja see, et sellisel moel teoks saavas kontaktis ei jätkata ja valida oma edasised sammud enese heaolust lähtuvalt. Vägivald ja vähendamine ei tähenda armastust ega hoolimist – senikaua, kuni inimene jätkab oma tegevust ega ole võtnud manipuleeriva käitumise eest vastutust, tuleb vaadata otsa tõsiasjale – selle inimesega koos ei ole võimalik eluterve koos olemine/ elamine.

Naeratusega varjutatud ja naeratuste ning naljade sisse peidetud manipuleerimine on inimeste maailma tavaline nähtus – pealispind on sile ja siidine, kuid sisemuses peitub vastupidine – vastuolud ei ole leidnud lahendust – neist ei räägita – neist ei ole saanud rääkida – neist vaikitakse – neid eiratakse. Pealispinnal näib olevat rahu – naeratused, lõbusad ja viisakad sõnad – kuid aegajalt/ korduvalt rebestab seda tüünust tumedusega täidetud pilk või salvav sõna või pilkav naeratus, mis kõneleb allhoovustest – peidetud tegelikkusest.

Minul, lapsena, ei olnud võimalik ära minna – seega elasin ma edasi pildis, milles oli midagi väga valesti, kuid ma ei saanud aru, mis see oli. Hiljem kogesin ma samasuguseid hetki, mil minuga manipuleeriti - naeratust ja justkui heasoovlikust väljendades vaadati minule otsa ja näidati ennast sellisena teistele, kuid sõnades edastatu ja teoks tehtu oli vähendav ja haiget tegev – see oli tahtlikult teoks tehtud valik.

Tänast lugu läbi kõndides ja välja kirjutades leidsin endale põhja jalge alla – tunnistasin tõeks tegelikkuse – minuga manipuleeriti isiklikest huvidest lähtuvalt ja seda tehes ei arvestatud minu, kui lapsega ega minu, kui õega ega minu, kui inimesega – olin vahend teise jaoks. Minule edastatud moonutatud info ei olnud mina ega see muutnud mind teiseks - mina olen see, kellena ise ennast teadvustan ja, kellena/ millisena teadlikult väljendun.

Minuga manipuleerisid inimesed, kes on võtnud mind, kui kohustust – ei enese vaba valikut, vaid peale sunnitud kohustust – ja see ebaõiglus on andnud neile õiguse kohelda mind endast vähemana – kui nemad pidid minuga koos olema, siis tuli minul selle eest maksta – kaotades ja vaigistades iseenda, olla nende jaoks õige ja, kui ma ei olnud seda, siis tuli mind käsitleda.

Inimestel on erinevaid kohustusi ja kohustavaid koos olemisi, kuid kohustus ei tähenda õigust kohelda teist inimest vägivaldselt ja teda, enese jaoks sobivaks muutma sundivalt, käsitlevalt. Sel moel valivad käituda need inimesed, kes ei ole täis kasvanud, vaid jätkavad Lastena, kes ei vastuta enesega seonduva ja valitud käitumiste eest.

Need on inimesed, kes ei arvesta teiste inimestega muul moel, kui neid jõu või seaduse või karistusega selleks sunnitakse. Nad ei arvesta teise inimese selge infoga ega nende ette pandud piiridega - nad ei kuula EI-d. Nad on lapsed, kes on kasvanud üle piiride ja, kes on teinud kõik endast oleneva, et nende elus ei oleks sellist inimest, kes oleks neist üle - st ei ole olemas inimest, kelle EI nende puhul maksaks.

EI ütlev inimene on ohtlik - sellise inimese olemas olemine, kes ei nõustu nende tegevusega, kes näeb selle läbi ja ütleb selgelt välja, sunnib neid haarama rolli järele, mis näitaks sellest teisest üle olemist ja tõestaks seda, miks neil ei tule seda valeks nimetatut kuulata. 

See Ei, mida nad väldivad, on kui teed tõkestav sein, mis näitab neile, et vanal moel enam edasi olla ei saa - neil tuleb muutuda ja selle iseendana, kel puuduvad teised inimesed, keda enesele vajaliku näo ja rolli andmiseks valida/ kasutada/ käsutada, olla ja elada.

See on pooleli jäänud kasvamise teekond - selle asemel, et võtta enesega seonduva eest vastus, on inimene astunud enese teelt kõrvale sinna, kus tema ei pea seda tegema - ta on valinud koos olemise nendega, kes ei sunni teda seda tegema/ kes ütlevad, et ta ei pea seda tegema - kes muuduvad ennast ise või lasevad ennast muuta, et ülekäte läinud Laps saaks ennast hästi tunda - tema toetajad aitavad tal omada/ kanda rolli, mis näitab, et ta ei pea midagi muutma ega kedagi kuulama. 

See on rollidega täidetud mängumaailm, mida teostatakse päris elu elades ja päris maailmas olles ning, mis mõjutab kõiki neid, kes sellega kokku puutuvad ja seda tõesena võtavad, kuid see puudutab ka kõiki neid, kes sellisel moel valinutega ühte süsteemi kuuluvad - vastutusest keelduvad lapsed lõhuvad seda, mida nemad ise loonud ei ole ja ehitavad enesele, enesega ühes olevaid välja jättes, uusi maailmu ning teostavad neid justkui need oleksid õiged ja päris. 

Alguse süsteem ei salli sellist korratust ja isetegevust - ta annab sellest teada - see info jõuab ühisest osa olijateni ning annab neile võimaluse enesele tee valida - osaks saav ja teoks tehtu tagajärjed jäävad igaühe enese kanda.

Marianne

26.11.2024.a

Inimsus - inimese väärtus Inimesena

 

Kergus saabub ja vabanemine leiab aset siis, kui enese teekond on valgustatud – on mõistetud toimunut ja toimuvat. Täna sain enese jaoks olulise vastuse küsimustele – Miks minu suhted katkevad/ ei kesta? ja, Miks minu seljataha vaadates on näha kogemused, kuid ei ole neid, kelle juurde tagasi pöörduda, sest seal ei ole sõbra õlga ega toetavat kätt ega südant täitvat siirast naeratust?

Olin tunnete segadusest sündinud emotsioonidesohu sumpama jäänud. Olin uskunud, et viga oli minus – mina ei olnud õige ega osanud olla ja käituda ega arvestanud teis(t)ega, vaid olin isekas ja mõtlematu ning ebaõiglust loovate vajadustega. Ma ei osanud ennast ära parandada ja ikka ning jälle kordus kõik vanal moel – astusin uksest sisse, olin teis(t)ega ühes, andsin osa ja sain osa ning siis astusin ise või astus teine eemale ja lugu lõppes sellest koos olemisest jäänud kogemustega, kuid ei allesjäänud seotusega.

Täna mõistsin, et need emotsioonid olid kunagise Lapse ebamäärane ja alateadlik hirm ning igavese süü tundmine – neid toitis Olulise Teise vajamine, teise enesest olulisemaks pidamine ja uskumine, et olin olnud vale, sest kui mina oleksin olnud/ osanud olla – selle teise jaoks õige, väärtuslik ja vajalik, siis oleks mind ühte olema valitud ja minu kõrvale jäädud.

Täna võtsin teadlikult vastu info, et enese teadliku mina tasandil olles lõpetasin mina ise ära need suhted ja seotused, mis ei olnud minu jaoks ausad ega tasakaalus. Mina olin, vastutust võtvalt ja südamega, panustanud millessegi või kellessegi, olin jaganud endale olulist, kasutanud oma ressursse, oskusi, teadmisi, et kedagi/ midagi alles hoida ja edasi viia, toeks olla ja arengus tõsta, kuid minule ei vastatud samaga.

Minu poolt antu võeti vastu, seda kasutati ja see tõi tulemust ning jäi, ilma minule kasu toomata/ kontrolli all olemata, ka alles, kuid minule ei vastatud samaga – minusse ja minuga koos olemisse ei panustatud, minule, minu vabadust ja mind, inimesena, alles hoidval moel, vaid sõltuvuses hoides, varjatud/ varjatult reeglitele allutades või senikaua, kuni tasus ära/ vaja oli/ võimalik oli/ ise nõus olin.

Seejuures väideti ja näidati, et on olemas ühendus ja olen oluline, kuid teod läksid sõnadest lahku. See ilmnes selgelt siis, kui mina vajasin inimlikku tuge ja mõistmist ning reaalsuses minu kõrval seismist. See vahe oli näha siis, kui ütlesin välja, et vajan enesega seoses või on olemas info, et kellegi teisega seoses või kogu terviku jaoks on vaja muutust – sellest muutusest keelduti, see info nimetati valeks ja ebasoovitavaks või ebaõiglaseks.

Mina ise olin vabastanud ennast, kellegi teise Mina-st või Meie-st – ma ei valinud enam toita ega täita ega tõsta energeetiliselt seda inimest/ neid inimesi/ seda kohta ja ühendust, kus ja milles mina ei olnud teistega võrdne – minuga tehti vahe vahele ning minust keelduti ja mind takistati sel moel, et tegemist oli ainult minu või ka kogu terviku vähendamisega – ühendus ja seotus ei olnud Inimesega, vaid vahendiga. See oli olnud teadlik ja/ või eesmärgipärane ühise sisse vahe tegemine ja ühisest välja jätmine.

Kui proovisin enese jaoks tõstatunud teemaga teist/ teisi kohata ja sellega seonduva läbivaatamist ja ühist panustamist soovisin, siis keelduti või öeldi, et probleem on minus ei teis(t)es. Õige – teema oli kogu see aeg minus – mina ei olnud mõistnud või ei olnud tahtnud aru saada, et tegemist ei olnud samade väärtushinnangutega ega eesmärkidega – mina ei valinud ega loonud suletud kasti, vaid avatud olemist – inimest tõstvat ja edasi kasvada aitavat, tervikut alles hoides ja selles ning sellesse panustades.

Igakord oli tegemist minu reaalsusega – ma ei trüginud, kuhugi sisse ega tõuganud, kedagi välja ega jätnud, kedagi millegist ilma – minul oli oma ja ka nimeline koht olemas, mul oli õigus olla seal, kus olin ja teha seda, mida valisin teha – nii ma tegin ja nii mina olin ja nii sain ma kogemuste osaliseks, kui lõin Maailma sisse rohkemat andes ja enamat andvana.

Kuid ma ei sobinud ega leidnud toetust, sest minu olemas olemine ja tegevus ja info toovad välja mänge mängiva maailma - rollide nimel ja rollide pärast mängijate olemas olemise. Ikka ja jälle toon ma välja selle, et rolle kandvate ja jahtivate inimeste mängust on saanud päris elu sel moel, et see muutis ja muudab päris Maailma – mängu, kui puuslikku, kelle poole kummardada ja keda alles hoides, väheneb ühes olijates inimlikkus ja astutakse vastu inimsusele – mäng ja jaht rollidele olid/ on tähtsamad ja eluliselt olulisemad, kui vastutuse võtmine iseenda ja enesega seonduva eest.

Inimene, kes on samastanud ennast rolliga, vajab tõestust, et tema omab seda rolli. Rolle jagatakse/ kantakse mingis kindlas situatsioonis ja konkreetses mängus. Mängija, kes vajab rolli, vajab seda mängu, milles tal see roll on olemas/ tal on võimalik seda saada. Jaht rollile/ rolli olemas olemine tagab, et just seda mängu hoitakse alles ja vajaduse avanedes/ võimaluse ilmnedes algab/ jätkub, päris elu dekoratsioonide taustal ja tegevuste sees, mäng. 

Ennast rolliga samastanud inimesest on saanud mängur, keda lükkavad tagant hasart ja sõltuvus – vajadus, rolli omavana/ selle alles olemist kontrollivana, olla sellise enesena kestvas olevikus. Enesest teadlik olev inimene teab, kus ja milles on tema/ teine inimesena, kus astutakse sellelt teelt kõrvale ja valitakse mängida selleks, et omada teisest rohkem, olla teisest üle, vähendada teist. Mängur on enese, kui inimese, maha mänginu - ta ei saa olla Inimene, sest ka sõnast - inimene - on saanud roll tema mängus.

Aastaid mängisin ma kaasa ja arvasin, et see ja selline ongi tegelikkus, kuid mina ise ei lasknud endal jääda sellistesse suhetesse ja seotustesse kinni - olin solvunud enese peale, ei austanud ega tunnustanud ise ennast, sest mina ise põhjustasin ju enese kannatused - tegelikkuses mina ise, enese Õpetajana, andsin iseendale, kui Õpilasele, võimalused ja teekonna, millel õppida erinevate maailmade vahel vahet tegema ja vabanenult lahti laskma mängust ja mänguritest. Kõik sammud sellel teekonnal olid vajalikud, et tänasesse välja kõndida. See oli parim võimalik, parimal võimalikul moel.

Marianne

25.11.2024.a

Iseenda kasutuskõlblikkuse kindlaks tegemine

 

Iga laps mõistab õiglust ja enese õigust – hoolimata oma vanusest tajub inimene ära, kui tema piire ületatakse ja teda vähendavalt koheldakse – jah, ta võib ja saab erinevaid uskumusi tõeks pidada ning harjuda toimuva ja talle osaks saavaga, kui normaalsusega, kuid oma sisimas ta teab tõde selle kohta, mis toimub ja miks see aset leiab.

Laps ise on elav info - ta kogeb erinevaid tundeid, mis annavad talle teada temaga ja tema ümber toimuvast ning tema emotsionaalne seisund on, kui baromeeter, mis näitab rõhu osakaalu – see on info selle kohta, kui kvaliteetne või mitte kvaliteetne on, vahetus keskkonnas, temale osaks saav ja võimalik olev, et iseendana olla ja elada parimal võimalikul moel edasi kasvavana – tema tegelikule potentsiaalile on koht ja väljund olemas.

Kui argine päev toob kaasa vajaduse ellu jääda, siis ei ole selles keskkonnas kohta vabana kasvamisele, vaid tegemist on vangistuse ja vägivallaga, sest enesena olemise vabadus on piiratud ja ise olemine takistatud. Igale inimesele, hoolimata tema vanusest, peaks olema tagatud elu, mis tähendab rahu, temaga arvestamist ja hoidmist – austus ja tunnustus peaksid olema normaalsus.

Miks mina pean tegelema enese õiguse tõestamisega ja enesele ellujäämise mehhanisme looma, kui minul on enese elule õigus? Miks mina pean elama koos inimes(t)ega, kes mind ei austa ja minust ei pea ja minuga ei arvesta? Miks minul ei ole õigust sellele, milles elan – selle ümberkujundamisele ja enesele sobivaks loomisele?

Alles hiljuti mõistsin, et minu kunagine igatsus/ vajadus/ soov Keila-Joa koolist ära minna ja kodus elada, ei lähtunud sellest, et emaga koos olla ja igatsusest tema järele, vaid sellest, et ära minna, enese jaoks valest, sinna, kus oli ka minul õigus olla ja elada – ema juurde kuuludes emaga samas elada – see seal oli ka minule kuuluv koht – ka minu kodu.

Ema oli see, kes ei valinud mind koju, kui oli võimalik mind kuhugi mujale saata – ta otsis ja kasutas võimalusi, et mina oleksin „enese huvides” ära seal, kus minul olevat parem – ööpäevases sõimes, ööpäevases lasteaias, Sanatoorses koolis (ilma reaalse haiguseta, kuid nn ostetud diagnoosiga), lastelaagrites (mitu vahetust järjest), sugulaste juures. Ei lugenud see, et minul oli halb või olin liigne seal, kuhu ta mind saatis – tema väitis, et kõik toimus minu enese huvides ja minule parimat soovides.

Kui vahel kodus olin käimas ja hiljem, kui mind enam ära ei saadetud, siis näitas ja ütles ta välja, et see kõik on tema Minu Oma – temale kuuluv ja tema õigus – minul ei olnud mitte midagi. Erinevate jõuliste meetmetega andis ta selgelt teada, kes on tema ja kes olen mina. Ta tõestas oma üleolekut ja teostas oma võimu – sel moel määras ta ära selle, kuidas mina sain olla. Mina pidin, minule antava eest, tänulik olema - mis siis, et see ei olnud minuga arvestav ega mind hoidev.

Kui inimene/ laps on teisest, asjaolude tõttu, sõltuv, siis ei tule teda selle eest karistada ega olukorda ära kasutada – nõuda, jõupositsioonil olijana, iseendale allumist ja teise enese Mina kaotamist. Ei ole õigust teha tegusid, öelda sõnu ja takistada iseolemist sel moel ja määral, et eesmärgiks ja tulemuseks on inimese/ lapse, kui Inimese vähendamine ja tema õiguste rikkumine.

Tuleb osata ja tahta teha vahet selles, mis on see, mida laps/ inimene – enese/ enesena kasvamiseks, arenguks, isiklikuks eluks vajab, kuid teisalt või ise endale anda ei saa – vahet sellega, mida laps/ inimene ei pea saama ja saab ise ära teha – on tema vastutus. Vajamineva andmine/ tagamine on vastutava inimese vastutust näitav tegu – lapsel/ teisel inimesel ei tule selle eest, iseenda väärtusetuks tunnistamist kogedes, iseendaga maksta. 

Ja kindel on see, et ühes kohas koos elamisel tuleb järgida seda, et ühes olemine järgiks hea tava reegleid ja see oleks kõigiga arvestav - igal inimesel on õigus oma info välja ütlemisele ja ootusele, et sellega arvestataks - inimest toetatakse ja vajaminevad muudatused viiakse ellu.

Laps, kelle osaks saab ülekohus, kogeb endas ja väljendab endast protesti toimuva vastu – temas on sundus/ vajadus võidelda ja ennast kaitsta – samas kogeb ta ka haavatavust – vajadust olla kaitstud ja hoitud, sest situatsioon näitab, et omal moel on ta abitu ja väljapääsuta olukorras.

Laps, kes kogeb vägivalda Ema/ Isa/ täiskasvanu poolt teostatuna, on ebavõrdses olukorras – tegemist on kaheks lõhkuva situatsiooniga – Emal/ Isal / täiskasvanul on kohustus teda, kui Last hoida ja vastutus arvestada tema, kui vähemaga – kuid, kui see sama inimene ongi see, kes teeb ülekohut ja liiga, siis kuhu see laps saab minna ja, kellelt abi küsida. Lapsel ei ole kedagi teist – Kui minu Ema/ Isa mind ei taha, kelle oma olen siis mina?

Olemas olev info tähendab reaalsust, millega tuleb arvestada. See inimene, kes teostab teise inimese/ ka enesest sõltuja vähendamist, on vägivaldne ja manipuleeriv ning ületab piire – see inimene ei ole sõber ega lähedane, hoolimata lähedasest sugulusastmest – selle inimesega ei saa olla avatud ega arvestav avatud läheduse mõistes. Ega ole see ka armastus. See on elu paratamatus, millega tuleb arvestada ja mida meeles pidada enese poolt teostatud suhtluse läheduse, väljenduste ja sisu paika panemisel.

Konstellatsiooni alustades paigutab töö valinu endaga seotud inimesed väljale ja seab seejärel ennast ise nendest teatud kaugusele ja asendisse. Sageli ei ole alguse paigutus tõene - töös osalejad panevad ennast ise paika - nemad nihutavad ja pööravad ennast tegelikkusega vastavusse. See on see tegelikkus, mida igapäevases suhtluses otse ei räägita ja ausalt välja ei näidata, kuid ometi on just see kahe inimese vaheline aus vahemaa. Selline erinevus tuleneb enese eluga seonduvast läbitöötamata jäetud materjalist ja teoks tegemata otsustest ning täitumata jäänud vajadustest.

Enese teadlik paika panemine ei ole teisele, selle sama info, läbi tunnetest kantud emotsioonide, ette näitamiseks ja väljaütlemiseks - et muuda end ja muutu. Enesest teadlik olemine tähendab, et lõpuks ometi võtab inimene enese olevat tõena - ta ei vali enam uskuda enese vajaduste kohasesse võimalikkusesse ega tõestada enese õigust vajaminevale. Ongi nii nagu on päriselt.

Kui on olemas vajadus, mida ei ole võimalik selles suhteseoses täita, siis see tähendab, et tegelikkuses ollakse teisele inimesele liiga lähedal/ temaga liiga avatud/ temasse liiga panustav/ temaga liiga arvestav/ temale liiga allaheitlik st ei kehtestata enese piire ega jälgita ise enda vajadusi – inimene ise ei ole ennast tegeliku olevaga vastavusse viinud ja teisega seonduvalt enesele okey vahemaa, suhte/ suhtluse sisu ja tähendust paika pannud.

Minu elus on nii palju selliseid suhteseotusi olnud, milles mina ise ei olnud seda teinud - olin oodanud/ tahtnud ja seega vajanud, et teine valiks minuga sama – sama kõik selle, milleks mina olin valmis. Mina ise jätsin kõrvale info ja tähelepanuta selle, et see ei olnud võimalik ega teostatav, sest teine oli juba ammu, oma tegude ja valikutega, selgelt teada andnud – kus, milles ja mil moel tema valis ühenduse - kui üldse.

See nn enese kalibreerimise viga/ oskamatus tuleneb enese lapsepõlvest, mil väidetav tegelikkus ja teoks tehtud reaalsus ei läinud omavahel kokku – justkui pidi olemas olema see, mida ja, kuidas ei olnud olemas ja vastupidi - oli olemas see, mida ja, kuidas väideti, et ei ole. Manipuleerimine infoga ja vaiba jalge alt ära tõmbamised – Mine oma tuppa!/ Siin ei ole midagi Sinu! – Pandi komme sussi sisse/ sõim ja süüdistused tänamatust väites – Sina oled eikeegi!/ rahulik ja tavapärane suhtlus – see, mis oli ja kuidas tehti seda ei nähtud ega tunnistatud sellisena ega tõeks.

Kui siis olingi lähemal ja usaldavam ja panustavam ning kogesin, et teine ei vastanud samaga, siis mina ise ei viinud ennast vastavusse ega vähendanud enese osa ühenduses ega suhte tähtsust, vaid olin jäänud paigale ja teist, enesega ühte oodates, vajama. Loomulikult tähendas see seda, et minul oli halb – kogesin üksindust, välja jäetust, ärevust, viha, kadedust, kurbust – olin emotsionaalselt häiritud. Olin üleni ootuses selle järele, mida ei antud ja kogeda ei saanud - teist ei olnud seal, kus olin mina.

Suhete muutumine on loomulik protsess ja suhte algus ongi ühise tee ja ühes olemise algus – teekond alles näitab ära, mil moel see väljendub ja teostub. Oluline on enese reaalsusega kooskõlla viimine – õhus olevad märgid ja nähtavad võimalused, mis avavad kunagised vajadused, ei pruugi olla tõesed – need võivad näida sellistena, neid väidetakse olevat sellistena, kuid tegelikkuses see ei ole nii – see on pealispind, manipulatsioon lapsega, kes on elanud vägivaldsena väljendunud emotsionaalse ja füüsilise läheduse puuduses ja pidanud leppima enese reaalsusega.

On raske lahti lasta enesest – sellest enesest, kes näeb samasugust võimalust – selle hetke ainsat võimalust. Samal moel nagu möödunus on see võimalus tühi - see ei täida ega too soovitut. Mõistmine, et mina ei ole teise ainus võimalus – minus puudus see väärtus ja tähtsus, mis oleks pannud teist inimest just mind valima. Teine ei jäänud paigale ega leppinud enese jaoks mitte vajaliku/ vähe olulisega - teine valis mujalt või jättis üldse valimata.

Panustades, enese asemel, teisele inimesele, et tollega koos olla, unustab inimene enese ära – kui temal ei oleks möödunust mälestust, kui ta ei usuks paremasse tulevikku, kui talle ei oleks lubatud ja ta ei jätkaks pimesi sumamist – vaid tema ise saaks valida teadlikult ja kõikide võimaluste hulgast, kuidas ta siis valiks endale oleva – ka see teine, kas see koht, kas selline elu, mida ta näeb ja teab ja teostab, on tema aus valik või on see, millegi aseaine ja möödunust jäänud paratamatusega, kui väljapääsmatu olukorraga, leppimine.

Inimene, kes ei võta enese reaalsust reaalsena – eitab, kasvatab vajadust, loob puudust, kogeb ennast vähemana ja enese vähendamist/ enese vastast vägivalda, kuid ta ei lase endale olulisest lahti, sest mitte tema ei vali, vaid ta on Laps, kes endiselt ootab, kuna vajab nii nagu möödunus, et teine valiks teda esimesena välja ja ühte olema – Ema/ Isa valiks teda ka sel hetkel, kui tema neid ei vali.

Paratamatus ja väljapääsematus on põhjus, miks inimene on õppinud parandama, korda ja söödavaks tegema – see on uskumine, et ei saa valida, ei saa ära minna – ei saa vajaminevat muutust teostada – need on möödunust alles jäänud raamid ja "tõed", mida inimene kaasa veab. Inimesel on õigus EI öelda ja see ka teoks teha – LAPSEL, INIMESENA, ON ÕIGUS oma Emale/ Isale, kui inimesele, EI ÖELDA.  

Inimesele on õigus öelda Ei, seda Ei-d ei öelda inimesele, vaid selle inimese käitumisele, valikutele ja väljendustele, mis teevad teoks vähendamise. Ütlemise mõte on teada anda isiklikest piiridest ja ootusest, et teine võtab enese eest vastutuse ja korrigeerib käitumist sel moel, et temaga on hea/ neutraalne koos olla. 

Manipuleeriv täiskasvanu, vägivaldselt koheldud lapse minevikus, pööras selle loo ümber - vanem näitas, et piiride seadmine ja enese info välja ütlemine/ näitamine olid vägivald tema vastu - Lapsele ei olnud seda õigust antud. Taaskord on tegemist sellega, et tegelikkus ja sõnalise info edastus ei läinud omavahel kokku - vanem moonutas tegelikkust ning rikkus lapse enese toestamise ja määramise õigusi. 

Siit tuleneb inimese hirm piire seada - isiklikud piirid näivad riivavad selle õigusi, kelle ette neid pannakse ja lõhuvad sel moel suhte ära - teine ei vali enam ühendust või piiride eelset lähedust ja ammugi ei vali too nendega arvestada või neid mõista. Teisel ei ole plaanis seda teha - too ei vali panustada rohkem ega täpselt, sest ta ei ole koos teisega, kui inimene inimesega, vaid mingi vajaduse täitmiseks või pealesunnitud kohustusest.

Vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas kasvanud lapsel on kaasas - ja mõnel ka kasutuses - meeletu kogus ümber pööratud "tõdesid". Tõdemine – kui inimene on enesega aus, siis ei ole teisel inimesel võimalik talle valetada - kui inimene võtab reaalsust reaalsusena, siis ei ole võimalik teda ootamatult tabada ega vaipa tema jalge alt ära tõmmata - inimene seisab reaalse ja pidava põhja peal.

Marianne

23.11.2024.a

Inimese käsitlemine VII – Paigast ära kompass

 

Aastaid kestnud isiklike piiride ületamist, infoga manipuleerimist ja teiseks nimetamist kogenud inimene on sageli kooldunud ega ole enam enesest teadlik ja ennast elutervelt kehtestav – tema kompass, kui enese kese, on paigast ära. See, mida tema on õppinud/ harjunud pidama tavaliseks ja normaalseks, ei ole seda tegelikkuses mitte. Inimese vähendamise ja vaimse ning füüsilise vägivallaga nõustuv ja seda teostav keskkond/ süsteem ei ole eluterve ühes olemine.

Laps, kes on kasvanud keskkonnas/ süsteemis, kus erineval moel väljendunud vägivald on norm – seda tuli taluda, sest seda muuta ei saanud – see laps on, kui murtud tiibadega lind – ta on tehtud lennuvõimetuks. Vägivaldsetes perekondades/ süsteemides on tavaline, et enese eest seisvat last/ inimest nimetatakse pahaks, valeks ja isekaks – teda karistatakse ja talle näidatakse koht kätte – tema on vähem ja ei keegi.

Laps ei ole paha ehk ebamõistlikult või tavalisest erinev lihtsalt niisama – laps otsib lahendust siis, kui temal on paha olla – tema poolt valitud, selle hetke ea ja teadlikkuse kohane, lahendus on vastus tema vastu tehtule ja tema poolt kogetule. Enne seda on olemas olnud miski ja midagi – seda on olnud üks kord või on see pikemalt kestnud. Laps annab endast teada, et toimuv lõpetataks/ midagi muudetaks/ temaga arvestataks temale vajalikul moel.

Inimene, kellel on kasutada piiratud ressurss ja enesele vajaminevat vähem, kui vaja – ei ole aldis olema, kellegi teise jaoks, selle teisega arvestaval moel. Ta reageerib ärritunult – Mina ei taha! - kui tema Pean! nimekirja lisandub veel midagi. Lapse vanemad on need inimesed, kes peavad ka siis, kui nemad ise ei taha. Laps saab tunda seda viha ja raevu, mis katab Isa/ Ema abituse ja väljapääsematuse tunnet – nad ei saa last ja temaga seonduvat olematuks teha, kui nad ka tahaksid.

Suletud olukorras tuleb ellu jääda – igas ülepea kasvanud situatsioonis, milles väljendutakse vägivaldselt ja kasutatakse viha jõudu, on midagi, mida inimene selles hetkes enam ei talu – mille lõppemist ta ootab/ mille lõpetamist ta vajab – sel hetkel kõlab sõna, sel hetkel toimub löök, sel hetkel leiab midagi aset – selles reaalselt teostatus on sõnum sees – lõpeta, vaiki, kao, muutu.

On vanemaid, kes ei sea selliseid lugusid tasakaalu – nad ei võta enda osa eest vastutust, vaid nimetavad aset leidnu lapse süüks – Vaata, mida Sina minuga tegid! Ise oled süüdi! Lapse nähtav ja isiklikke nõudmisi esitav olemas olemine annab piiratust kogevale vanemale teadmise, et toimuva/ aset leidnu põhjus on lapses – lapse tegu/ olemine/ väljendus oli enne – vanem reageeris sellele. 

On vanemaid, kes jäävad seda mustrit kasutama – nad ei vaata ise enda sisse ega otsi enda mõistmist – neil on olemas lahendus – see on laps – need vanemad panevad endaga toimuva lapse õlgadele – tolle vastutus. See on infoga manipuleerimine ja lapse, enese huvides, käsitlemine. Sellisel moel valiv vanem ei tunnista last enesega võrdsena ega vali teda kuulata ega mõista ja toetada, kui laps annab teada endaga seonduvast ja soovib toimuvasse muutust.

Mida kauem on selline lahendus kasutusel olnud seda enam on see süvenenud – vanem eitab ja vähendab enda poolt tehtut, lapse osa on võimendatud ja nihkes olevalt näidatud – vanemal oleks justnagu puutumatus – laps ei ulatu temani – sellises loos ei ole vanem kunagi lapsega ühes ega tema kõrval – elades koos ja olles tegelikkuses mõlemad osalised ei ole see kunagi Meie lugu, vaid Mina ja Sina lugu – vanem, kui Mina ja laps, kui Sina – Mina ... siis, kui Sina ... !

Selliselt suunatud loos on vanema Mina alati kannataja/ õige/ võimupositsioonil olev ja lapse Sina on alati süüdlane/ vale/ vähem. Lapse katse olla ka see Mina, kellel on õigus endaga toimuva eest vastutajale osutamisele – surutakse halastamatult maha – see nimetatakse lapse kapriisiks ja kasvatamatuseks, sest see on üle rolli piiride minek. 

***

NB - Sellistest lugudest jäänud jäljed tõstavad, momentaalselt, hoiatuseks punase lipu ja sunnivad inimest, ennastkaitsvalt, reageerima siis, kui kellegi suust kõlavad sõnad – Mina ... , sest Sina olid ja Sina tegid ja Sina vaata ennast! Sel moel annab märku kunagine lugu/ aeg/ seotus - milles loo teine osapool jättis enese osa eest vastutuse võtmata. 

Enese möödunud ajaga kohtuvas inimeses käivitub, enamasti alateadlikult, protest ja valmisolek enda eest seista - paradoks seisneb selles, et ta teeb seda kunagise Lapsena ja vanema poolt etteantud mustrit kasutades - ta ei võta vastutust toimuva/ toimunu ega ka enese poolt reaalsuses tehtu eest. Ta justkui ei näe seda ega selles, midagi valet - Mina olen kannataja/ üle - Sina ise - see ei ole Meie ühine lugu.

***

Enese vajadusi täitmata jäävana kogeva vanema, kelle Pean! nimekiri on ülekohtuselt pikk, kasutuses olev manipuleerimine on selle vanema jaoks lahendus, kuidas sellises olukorras toime tulla. Käsitlemist kasutades loob ta oma lapsest Lapse – ta loob rolli, millele on etteantud lubatu ja sobiv ja oodatu ning teada antud keelatu, lubamatu ja sobimatu. 

Laps, kui rollis olija, on õpetatud olema oma vanema jaoks õige, mitte kahtlema tolle tegudes ega valet leidma sõnades – laps sõltub oma vanemast, st vanem omab last ja Laps kuuletub Vanemale. Olulisuse järjekord ja rollid on teada ja paigas. 

Sellise Lapse vastaspartneriks oleval Emal/ Isal ei ole ega peagi olema neid jooni ja väljendusi ja sisu, mis ühel emal/ isal võivad ja saavad olemas olla - see Ema/ Isa, kui roll, sisaldab selle rolli iseendale loonule sobivaid omadusi ning valitud väljendusviise. Kui Laps, rollis olevana, ei vasta tema looja/ omaniku ootustele ja nõudmistele, siis on vanemale vajaminev ja tema poolt teoks tehtud samm õigustatud. See on Lapse, kui rolli, korda tegemiseks ja paika timmimiseks vajamineva info edastamine. 

Ei sellisel moel väljenduval Emal/ Isal ega ka paika pandud Lapsel ole võrdusmärki inimesteks olemisega ega tavamõistena käibel oleva nn normaalsete ema, isa, lapse koos elamise ja suhetega, kuigi kogu lugu leiab aset Inimeste Maailmas elades ja toimetades. See on rollidega tähistatud etendus, mida mängitakse ühes elavate inimeste keskel. See teadmine annab ka selgituse, miks toimuv on olnud mõistetamatu - on, kuid ei ole - on olemas vajadus, mis ei saa selles kohas/ selle inimese kõrval täidetud, kuigi see koht/ see inimene peaks selle vajaduse täitma.

Sel moel käistletud laps omandab „tõese” uskumuse – ilma oma Ema/ Isata ei ole teda olemas/ ta ei ole keegi – vanemale vastu hakates on ta tänamatu ja ülekohtune – vanema poolt teostatud vägivald ja vähendamine on õige, sest see on välja teenitud – lapses puudub väärtus ja tal ei ole õigust enesele „nõuda” ega iseenda „tingimusi” esitada.

Vanem jätab teadlikult ja tahtlikult kõrvale tõsiasja, et laps on temast eraldi seisev inimene, kellel on olemas individuaalsus, enesest teadlik olemine ja toimuva kohta tõe tajumine. Kogu olemas olev info on samas ruumis olemas – manipuleerimist kasutav vanem valib sellest enesele vajamineva ja näitab seda endale sobivalt – ülejäänu unustatakse või nimetatakse valeks.

Selline tegu ei kaota kõrvale jäetud ja teiseks tõlgendatud infot ära, vaid see ootab seda aega, mil koolutatu/ kooldunu enese kompassi korda seab – aus tõde toimunu/ toimuva kohta avaneb ühises ruumis siis, kui inimene lõpetab enese vaatamise ja tõlkimise ning "õigeks" seadmise Olulise Teise poolt etteantud prille ja vaatenurka kasutades.

Marianne

21.11.2024.a

Inimese käsitlemine VI – Ühes olemise eest makstud hind

 

Päris elu ja päris iseenda rollide mängu vastu vahetanu on kui eksinu, kes on lõksus peegli tagusel maal – ta on olemas, kuid ta näeb ja tunneb, et ta ei saa iseendana olemas olla – see, kuidas teda vaadatakse ja näidatakse ning temasse suhtutakse ja temaga käitutakse, ei ole aus ega õiglane – see seal ei ole tema, kuid teistsugust ennast tal ei ole – selles kohas ja nende inimestega ühes teda teistsugusena ei vaadata ega näidata - kuid teist kohta tal endale anda ei ole.

See on üsna samasugune tunne ja olemine, kui olla vee sees ja tahta sealt välja tulla, kuid kellegi teise käsi on enese pea peal ja iga tõusmise katse leiab, selle teise poolt teostatuna, jõulise tagasi surumise – kui püsida taltunult ja vaikselt, siis on rahu, kuigi on külm, märg ja paha – kui teha liigutus, ära minemiseks, siis leitakse ennast vee alla surutuna ja õhku ahmimas – tahaks välja ujuda, kuid käe omanikust ja kuivast maast eraldava kasti seinad ei lase seda teha – need piiravad ja takistavad. Pinnal püsimiseks tuleb ennast pidevalt kontrollida, st selle teise poolt õigeks määratud moel olla. Pidavat ja turvatunnet andvat põhja, selles loos, jalge all ei ole.

Loo sees ei olda üksinda – teine/ teised on olemas – ollakse ühes - kui küsida abi, et väljuda veest, siis seda ei anta, kui paluda takistav ja häiriv tegevus lõpetada, siis sellest keeldutakse. Enesega seonduva muutmiseks näib olevat ainult kaks valikut - ujuda või uppuda. Ujumine ei ole lahendus, sest see aitab ainult pinnal püsida, kuid see tähendab, et kõik jätkub endiselt. Uppumine ei näi olevat varinat, sest see mõte tundub hirmsana – Kuidas mina ise lõpetan enda!?

Selleks, et lõpetada kestev jama, tuleb minna Maailma lõppu – tuleb teha seda, mis tundub võimatuna – tuleb nõustuda „uppumisega” – loost lahti laskmisega. Kariibi mere piraatides ei saanud Jack Sparrow ja teda toetavad lahkuda, suletud loo seest, purjetades, vaid neile jäetud ust kasutades – neil tuli ise ennast ja laeva õigeks, st pea peale pöörata – ainult sel moel said nad asjad õigesse perspektiivi seada ja oma teekonda jätkata.

Vajadus olla koos/ vajadus olla ühes/ vajadus olla nähtud/ vajadus olla hoitud/ vajadus saada õige ja vajaliku tähelepanu osaliseks – need vajadused sulgevad inimese kasti ja võtavad temalt vabaduse, sest need vajadused sunnivad teda, enda asemel, valima seda Olulist Teist, kes reaalselt saab anda vajamineva kogemuse – anda vajamineva doosi aseainet, mis kustutaks sõltlase janu – janu enese järele – Mina olen olemas.

Vajadus ilmneb kohas, kus vajamineva saamiseks on olemas võimalus ja see on ka saadaval, kuid kõigile samal moel ei anta ega jätku. Vajadus, millegi järele, toob kaasa sõltuvuse – see, mida on vaja, selle saamine tuleb tagada ja kindlustada. Kui seda vajaminevat on vähe, sellele on konkurente, selle saamise eest tuleb enesega maksta, siis on lugu tõsine – tuleb enese pärast võidelda ja kõigeks valmis olla.

Vajadusega inimene on vaha manipuleerija kätes – tuleb poetada õige fraas, ulatada korraks käsi, näidata hetkeks naeratust, anda teada toetusesest – juba ongi sõltlast õrritatud ja tema tähelepanu äratatud – tuleb teha veel teatavaks, et ollaksegi see ainus ja õige vajamineva andja, kui sõltlane ongi lõa otsas ja kuuletub ning püüdleb kontakti poole.

Selleks, et manipulaator annaks selle, mida sõltlane vajab, tuleb seada manipulaator, selles loos, esimesele kohale ja anda tollele see, mida too vajab ja teha seda siis, kui too küsib, sest muidu, valides, selles hetkes, iseenda või kellegi teise, kaotab sõltlane oma positsiooni – tema vajadusi ei täideta. See teadmine tagab kuulekuse.

Rollid on jaotatud, mängijad on kohtadel, reeglid on paigas, ülesanded ja kohustused on teada - see tähendab, et rollide mäng sai alguse ja seda tuleb jätkata, kuna sel moel on võimalik oma vajadust täita. Alguses on tegemist ellu jäämisega/ pealt nähtud lahenduse kasutamisega – ajas saab sellest harjumus ja uus normaalsus – kindel ja turvaline toimimis mehhanism. Mäng püsib elus, kui on olemas vajadus ja ollakse selle puuduse täitmise lahendusest sõltuvuses.

See laps, kelles kõneleb vajadus läheduse ja iseendana olemise järele, on sõltuvuses oma Emast/ Isast, kes on valinud mängu rollidega, et tagada/ anda endale vajaminev tähelepanu ja kogemus – Laps täidab selles mängus ühte kindlat või erinevaid rolle. Senikaua, kuni Ema/ Isa näeb ja kohtleb last, kellegi teise rollis olevana, ei saa laps, Lapse, kui iseendana, olemas olla – Ema/ Isa muudab lapse ära siis, kui on ise ennast muutnud – Ema/ Isa on endale rolli valinud ja last, selles rollis olevana, Ema/ Isa rollist erinevalt kohelnud.

Laps näeb - Ema/ Isa on olemas, kuid ta ei ole Ema/ Isa. Laps teab - Mina olen olemas, kuid Mina ei ole iseendana olemas. Laps ei mõista toimuvat – ta ei saa aru rollide mängust ja muutuvate/ vahelduvate rollide põhimõttest - tema teab, et Ema/ Isa on olemas – ta ju näeb teda endaga koos olevat, kuid too käitub nii nagu laps ei olekski Laps, vaid keegi teine. Olles, see teine, puudub lapsel oma vanemaga turvaline Meiekontakt, kadunud on vanema poolne toetus ja hoidmine – vanem ei vaata ega kohtle ega näita teda Lapsena.

Selline kogemus on traumeeriv - sellised kogemused on Mina pilti, individuaalset isiksust ja tervet mõistust kahjustavad sündmused. See on pidev, erinevate tunnete poolt häiritud, emotsionaalne tasakaalutus. Miski ei jää paika ega pidama – kõik vaheldub – on erinevate pikkuste ja sisuga ajad, mil vanem on kohal ja väljendub Emana/ Isana või on siis see teine, kes väljendub, kohtleb ja näitab Last, kellegi teisena.

Mida kauem on selline lugu kestnud seda normaalsem see ebanormaalsus tundub ja seda suurem on vajadus enese järele ja seda hirmsam on enese sisse uppuda. Küsimusele – Mida ütled ise endale, kui möödunus olevale Lapsele? - kõlab tänases vastus – Minus on olemas teadmine - Mina ei muutunud ja mind ei muudetud – minuga manipuleeriti – Ema/ Isa valis sel moel oma elu lahendada ja võimalusi kasutada – Emaga/ Isaga toimunu ei olnud minu süü ega vastutus - see oli Ema/ Isa valik ja vastutus - mina olin selles loos osaline ja seega sain sellest osa.

Minus pesitsenud ärevus, mis tagataustal kogu aeg olemas oli ja endast märku andis, oli väga pikka aega kestnud agressiooni jätkuv kogemine – kui mälestused viisid ajas tagasi, kui tunded ja olevas toimuv tõi endaga kaasa info, kui ma ise lappasin toimunut läbi ja mängisin endale ette erinevaid faile – siis ma nägin ja tundsin end lõksus olevana – peeglitagusel maal kinni olevana. 

See tähendas, et kogu see aeg oli olemas keegi või miski, miks mina ei pääsenud iseendani - mina ei olnud valinud uppuda, vaid ennast päästa - olin selles väga tubli. Mina olin ahminud õhku ja sumanud vees, et pinnal püsida st, et tegelikkuses olin klammerdunud selle käe külge, mis mind uputas. See käsi oli info, et olen olemas - sellise olemas olemisega kaasnev oli hind, mis ma selle kontakti eest maksin. Kuni mina ise ei olnud ennast "ära uputanud" ega perspektiivi õigeks ei olnud seadnud, kestis lugu edasi.

Mina elasin selle aja üle – kõik need korrad elasin mina ise üle – kõigist neist kordadest läks minu enese tee edasi. Lugu oli alles, kuna tegemist oli olnud ehmatusest kinni jäänud hingamisega – senikaua, kuni mina ise ei olnud ennast avanud, kogesin ma jätkuvat maavärisemist, kuid tegelikkuses olid need toimunuga kaasnenud ja sellele järgnenud järel tõuked ja järel lainetused – minu emotsioonid, mis vastuvõtmata tunnetega kaasnesid. 

Maa oli värisenud minu jalge all siis, kui enese elu reaalsusega kokku sain - see ei tähendanud, et pidav põhi ära kadus, vaid seda, et tegelik põhi ilmus nähtavale ja mina ise seisin selle peal - minu jalad on olnud tugevalt maas kogu see aeg - olin nad tõmmanud konksu siis, kui nägin ja tundsin end kasti suletuna olevat - olin valinud rollide mängu piiratud Maailma, kui möödunust jäänud vajadus minu sees igatses ja püüdles iseendana olemas olemise poole. 

Nüüd tean, et sel moel annan mina ise endale märku - kogen vajadust iseenda ja iseendana olemas olemist kinnitava tähelepanu järele siis, kui olen kohtunud manipuleerimisega - minuga on suhtlemas/ on suhelnud teisi inimesi, oma eesmärkide nimel, käsitlev inimene ja ta on teinud või on tegemas seda mind/ kedagi teist vähendavalt - näidates mind justkui minuna, kuid tegelikust minust erinevana proovib/ proovis ta sundida mind tema poolt ette näidatuks/ sellisena ennast nägevaks-tundvaks muutuma panna ja sel moel tema mängu vastu võtma meelitada.

Marianne

20.11.2024.a