Kui teised on koos, kuid mina olen nähtavalt üksi, siis on see välja jätmine. Kui lähedale astudes või mööda kõndides, tehakse vahe vahele, siis on see eemale tõmbumine. Kui olemas olevat ei jagata, see tähendab, et ei looda ega hoita sidet, siis on see eraldatus.
Algusest sai alguse hülgamisehirm - kuid, kelle oma see on. Ammuste aegade tagune mälestus on niit, mis ühendab ajad – kannab, olnust, olnu olevikku.
Kui löök pihta oli energias jõud, mis eraldas ja lõikas läbi ühenduse – tõukas välja. Olen langenu – ma ei tea, kas olin/ olen ohver või süüdlane ega seda, kas see oli/ on ülekohus või karistus.
Minult võeti valgus – sündisin Inimesena. Olen vangis inimese keha sees – ma ei ole enam kõikjal ega kõiges – ma ei ole valgus ega jumal. Olen hüljatud. Olevik tundub igavikulisena, sest see kestab.
Kuidas põgeneda enese eest, kui ei saa välja enese seest? On kaks ühes – ühena või eraldi seisvatena. Eraldi seisvatena on see hirmust kantud suletus - vastu hakkamine - Mina on suur või alistumine - enese eitamine. Koos olles on see sümbioos - enese vastuvõtmine.
Marianne
22.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar