esmaspäev, 26. september 2022

Ekslev Inimeselaps

 



Kui ajahammas,

mis pureb olevat,

on lukustanud silmad

ja Inimeselaps

välja enam ei näe,

siis järele jäävad

mälestused olnust,

mis elustuvad

ja ettekujutused,

mis alateadvusest

vallandudes,

aega viita aitavad

ja ka ümbritsevaid hääli

ära seletavad.


Kui ümber olevat

enam ei näe

ja enese seest,

ära põgeneda ei saa,

siis avanevad

suletud ja unustatud lood -

olnu elavaks taas saab.


Siis olevikul enam

olevaga seost

ei ole,

sest varjudesse peitunud

vanad lood

pinnale ujuvad -

suletud silmad

kinolinaks saavad.


Kõik on ehe

ja nii vahetu -

see on ehmatav

ja reaalselt päris.


Inimeselaps on kindel,

et see, mida ta näeb,

on just see,

mis olevikus aset leiab

ja ikka kestab veel.


Ta oma jutuga,

läbi elatust,

teisi ehmatab,

sest nood ei näe seda,

mida tema kogeb.


Varjudes ekseldes

puudub varje peletav valgus,

hämarus valdab meeli,

ei saa pakku põgeneda

ja puudub väljapääs -

Inimeselaps,

enese sees,

on vangis.


Kuidas aidata,

kuidas teed välja näidata,

kuidas valgus süüdata?


Luua ette kujutus

või valida mälestus,

valgest valgusest,

mis toetaks ja juhataks.


Saab süüdata küünla,

mis valgustades väljas

jagab valgust ka sees -

hubisev leek

varjud kaugemale ajab.


Küünlast,

saab pimeduse sees,

suunda näitav majakas -

Valgus valgust näitab

ja Inimeselaps näeb,

kuhu jala

saab toetada -

tee laotub tema ees.


Küünla valgus on soojus,

mis, külmetavat Inimeselast, soojendab -

selles on kasvava lapse julgus

ja armastavate vanaemate toetus,

selles on tüüne rahu

ja hellas embuses hoidev vaikus -

see on sild kahe Maailma vahel.


Vaadates põlevat leeki

näeb Inimeselaps enese elu -

ta on väljas

ja ta on sees -

ta mõistab enese lugu -

Valgus ära ei kustu -

Inimeselaps teeb oma sammu -

ühe loo lõpust

saab teise algus.


Marianne

26.09.2022.a

Kommentaare ei ole: