Kui ajahammas,
mis pureb olevat,
on lukustanud silmad
ja Inimeselaps
välja enam ei näe,
siis järele jäävad
mälestused olnust,
mis elustuvad
ja ettekujutused,
mis alateadvusest
vallandudes,
aega viita aitavad
ja ka ümbritsevaid hääli
ära seletavad.
Kui ümber olevat
enam ei näe
ja enese seest,
ära põgeneda ei saa,
siis avanevad
suletud ja unustatud lood -
olnu elavaks taas saab.
Siis olevikul enam
olevaga seost
ei ole,
sest varjudesse peitunud
vanad lood
pinnale ujuvad -
suletud silmad
kinolinaks saavad.
Kõik on ehe
ja nii vahetu -
see on ehmatav
ja reaalselt päris.
Inimeselaps on kindel,
et see, mida ta näeb,
on just see,
mis olevikus aset leiab
ja ikka kestab veel.
Ta oma jutuga,
läbi elatust,
teisi ehmatab,
sest nood ei näe seda,
mida tema kogeb.
Varjudes ekseldes
puudub varje peletav valgus,
hämarus valdab meeli,
ei saa pakku põgeneda
ja puudub väljapääs -
Inimeselaps,
enese sees,
on vangis.
Kuidas aidata,
kuidas teed välja näidata,
kuidas valgus süüdata?
Luua ette kujutus
või valida mälestus,
valgest valgusest,
mis toetaks ja juhataks.
Saab süüdata küünla,
mis valgustades väljas
jagab valgust ka sees -
hubisev leek
varjud kaugemale ajab.
Küünlast,
saab pimeduse sees,
suunda näitav majakas -
Valgus valgust näitab
ja Inimeselaps näeb,
kuhu jala
saab toetada -
tee laotub tema ees.
Küünla valgus on soojus,
mis, külmetavat Inimeselast, soojendab -
selles on kasvava lapse julgus
ja armastavate vanaemate toetus,
selles on tüüne rahu
ja hellas embuses hoidev vaikus -
see on sild kahe Maailma vahel.
Vaadates põlevat leeki
näeb Inimeselaps enese elu -
ta on väljas
ja ta on sees -
ta mõistab enese lugu -
Valgus ära ei kustu -
Inimeselaps teeb oma sammu -
ühe loo lõpust
saab teise algus.
Marianne
26.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar