Põletik – see on sõna – JÄLLE – seesama reha, mille otsa korduvalt astutud. Taas ollakse, taas on tehtud, jälle on jõutud sama tulemuseni välja. See on enese otsus, tõlgendus ja korduv kogemine. Edasi viiva tee asemel oleks justkui ring ära tehtud ja eelmise loo lõppu tagasi jõutud – seda, mida enam ei tahetud kogeda – see, mis enam ei pidanud korduma – see, mille nimel prooviti ise ennast muuta – õige tulemuseni jõudmiseks valitud strateegia – miski ei töötanud, ei aidanud ega lahendanud ära – minevikku olevikus.
Taas – tähendab otsust ja enese nimetamist. See on uskumine, et ollakse ohver, halvem, saamatum, inetum, paksem, kohmakam, vaesem jne – mis iganes sõna on enese kohta valitud kasutada. Juhtus, sest ..., toimus, sest ...., kogeti, sest ... . Olles enese poolt ära nimetatud – sildistatuna määratud olema, vajab inimene kohta, kus olla iseendana hoitud ja lohutatud. Vastuvõetud sellisena nagu ise ennast ollakse nimetatud.
Põletik on valu ja paistetus ning punetav koht enese peal või sees. See on sõlmes tunded, mis takistavad vaba voolu. See on kogunemine – enese sõnad, mõtted, otsused, uskumused. Mida rohkem neid saab, seda kitsam on. Mida vähem on ruumi, seda suurem on pinge. Mida enam ollakse pinges, seda lähemal on plahvatus. Põletik püsib, kuni protsess on pooleli – enese küpsetamine alles kestab. Kuid alati ei jõuta finaalini – põletik tuleb ja kaob – justkui käiks ta külakorda. On ettearvamatu tulija, sest põhjust, enese sõnu, ju ei leita üles.
Põletik – inimene põletab enese soovimatut kogemust. „Mina ei oska ise ennast hoida ega kaitsta.” See tähendab, et inimene ei oma kontrolli. Tema ise ei taha olnust lahti lasta, vaid hoiab kinni ja loob takistuse. Loo iroonia on selles, et takistus tähendab korduse ootust, et selle saabudes saada võimalus lahendada lugu. Paisuv pinge on kogunemine – enese tähelepanu juhtimine loole, mida ei ole lahendatud. Toimub suuremaks kasvatamine, et no vaata ometi – iseendasse.
Teema saab valdavaks ja inimene vajab kiiret sekkumist, sest, kes see ikka tahab valu ja enese vaeva kogeda. Inimene suunab oma tähelepanu väljendusele – valule, paistetusele, mädale – kuid mitte sõnumile. Valitud vahendite eesmärk on ennast võimalikult kiiresti korda teha, et vale olemise kogemist enam ei oleks.
Küsimus on kahekõnes – enese sees olevates sõnades, järeldustes, uskumustes, otsustes. See on sisemine enese vastu olemine, mis saab nähtavaks ja tuntavaks läbi põletiku. Mis on see, mis kordub – milliseid sõnu inimene iseendale ütleb hetkel, mil ta kogeb, et ei ole suutnud jõuda edasi, vaid kordab ära olnut – sama tulemus – sama kogemus.
„Mina olen see LOLL, kes ei suuda ega oska paremini. Kes ebaõnnestub, sest olen mina ise.” Tõmbusin tagasi, kui tigu – tundsin välise puudutust ja sulgesin ise ennast. Suletuna ma ei luba enesel voolata, et mitte eksida, et mitte vigu teha, et mitte kogeda.
Sõnad, mis saavad lausutud, on järeldus ja hinnang – enese hinnang, suhtumine ise endasse. „Taas olen olnud pealetükkiv – mind on olnud liiga palju. See, mida ja kuidas valisin olla, oli vale. Miks ja kuidas ma ometi ei õpi? Miks ma kordan enese vigu?”
Kui usun, et mind oli rohkem, kui vaja, siis hoian ennast enese sisse ja see tähendab kogumist/ kogunemist. Kogun enese reaktsioone enese sisse - vastuhakk, solvumine, viha, kadedus, ohvrina olemine, orjameelsus, enese viletsamaks pidamine – kõik see, segatuna häbiga, enese oskamatuse pärast õige olla. Miks ma usaldasin astuda? Kuidas julgesin väljenduda?
Kes sai haiget, kes tundis puudutust – Tundemina oli see, kes astus, tundena reageerides, esile ja soovib enese lahustumist – teise tunde vastu vahetamist – Kes nimetab mind ümber?
Olen oodanud sõnu – Tee veel – ava ja jaga ise ennast – me tahame osa saada sellest, mida just Sina saad ja oskad teha - ole Sina ise, iseendana - tervikuna. See tähendab kindlat ja nähtavat toetust, et julgeda astuda oma järgmised sammud. Kus ja millal jäid need sõnad kuulmata?
Marianne
29.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar