Puudutatud inimesed,
enese süütust tõestades
ja poolt ära valides,
üle Maailma
lahti ütlevad,
ära kustutavad,
eemale astuvad,
välja jätavad,
selja keeravad -
MEIE ei ole seotud,
MEIE ei ole nagu nemad.
Minu enese lapsepõlv
ja sirgumise aeg
sotsialistliku Venemaaga
ühes möödusid.
Olin algul oktoobrilaps
ja hiljem pioneer.
Märk oli rinnas
ja rätik kaelas.
Punast riiet,
mis hästi kortsus,
kohustus oli kanda.
Ma ei mäleta
koondusi ega tegemisi,
patriootlike kõnesi
ega usku, mis punane,
vaid märke ja kaelarätti.
Üheksandas klassis
mind millegipärast
välja valiti -
asetama lilli
Igavese Sõduri hauale.
Koolist ära saime,
kui harjutasime,
lõpuks kätel kandsime
kuuseokstest punutud linti -
ma ei mäleta sündmust
ega meeleolu hõngu,
meelde olen jäänud pildil,
mis ajalehes ilmus.
Mina ei kustuta ära
ega mõtle eitada
oma enese elu -
oli,
see kõik oli,
sest see ju oli.
Elasin raamatute Maailmas,
seda kõike lugesin,
mida kusagilt kätte sain -
Liivi luuletusi,
Kuidas karastus teras,
Paganini elu hetki,
Anne Franki päevikut,
Pärija Kalkutast.
Koju kanti
eesti- ja venekeelseid
ajalehti ja ajakirju,
lisaks tuli Saksamaalt
võõrakeelne Frösi -
kord väike pakk oli kaasas,
milles rukkililleseemned sees.
Mäletan lõhnu, värve ja maitseid -
neid looklevaid järjekordi
ja lõpuks
seda mõnusmagusat jäätist
krõbeda vahvli sees,
šokolaadiglasuuris kohukesi,
isuäratavalt lõhnavaid viinereid,
pehmet Kirde saia,
millel peal,
selle õige,
lastevorsti viil,
krõbeda koorukesega Madise leiba,
millel koorene või maitses hea,
kui täiega vedas,
siis poest sai, veel sooje,
moosi ja lihaga pirukaid,
herilaste piiramisrõngas
olid kollased tünnid kaljaga,
pissi järgi lõhnasid klaasidega kapid,
kus telefonid töötasid kopikatega,
keldritena lõhnasid köögiviljapoed,
kust vahel sai rohelisi banaane,
mis küpsesid pimedas ja kaua.
Valimiste ajal
jagati head ja paremat,
makulatuuri eest
sai raamatuid,
vahel suhkur ja või
pika järjekorra kaugusel olid.
Mäletan pühapäevahommikuid -
Teenin Nõukogude Liitu
ja hiljem Mnemoturniir,
siis tuli Meelejahutaja
ja lõppu veel
Soovid, Soovid, Soovid.
Vremja alguse muusika
oli kõrvale hea
ja Looduseriigis oma ka.
Armastasin multikaid,
meeldisid palju filmid
ja laulud ikka ka -
see oli lapsepõlv,
minu enese oma.
Välismaale -
piiridest väljas olevale maale,
sõitmisest ma ei unistanud -
see kõik oli kusagil kaugel
ja jäi väljapoole tavalist.
Mõtlesin Kamtšatkast -
see tundus kuidagi huvitav
ja oli palju reaalsem ka,
kui linnulennul minna,
siis umbes 6851 km,
kuid see Soome,
mis asus üle lahe,
oli justkui olematu maa.
Oli,
sest oli.
Mina ei mõelnud,
miks oli nii nagu oli.
Uskusin TÕDE,
et tõde oli see,
kuidas oli
ja millest räägiti
ja paberile kirjutati.
Vene tähendas õiget ja head,
saksa sõdurid olid need,
kes olid olnud pahad.
Ma ei uskunud
pinginaabri juttu,
kes väitis vastupidist.
Siis,
ma veel ei teadnud
enese lugu -
vanaisa vangilaagrisse viidi,
seitsmene ema,
ühes õdede ja vanavanaemaga,
kaugele Siberisse sõidutati.
Sellest vaikiti,
sellest ei räägitud,
elu ees hirmu tunti,
sest enese väiksust oldi kogetud.
Nüüd,
olles siin -
teisel pool lahte,
on Venemaa kuidagi kaugemal,
kuigi läbi uudiste,
kogu see aeg,
vahetult kohal.
Küsimus ei ole ju nimelises maas,
vaid inimestes -
nende oskuses ja tahtmises
olla Inimesed.
Igal Inimesel
on oma osa
selles suures loos -
kedagi ega midagi
ei ole olemas ilma põhjuseta -
kusagil oli algus,
midagi on millegi tagajärg -
ka täna on,
kusagil ja midagi,
taas millegi algus
ja ka see toob kaasa,
omad tagajärjed.
Elu Inimeste Maailmas
on ühel ja samal ajal
nii mikro kui ka makro kogemus -
seal, kus relv tõuseb
ja inimene langeb -
on sündmus vahetu ja päris.
Elu võtnud kuul
on kui liblika tiib,
mille lend toob kaasa lainetuse
ja see
ulatub kõigini -
mitte keegi ei jää puutumata.
Kogemus,
sellest surmavast lennust,
erinevalt võetakse vastu -
inimese poolt valitud väljendus
või ka vaikus
sõltub sellest,
kuidas olnu teda
või temas olevat
olevikus olevana,
minevikust puudutab.
Marianne
07.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar