Esimene hall tõi jääkirme veele. Pind, mis tundus pidavat, vedas alt. Praksudes murdus habras jää jalge all katki. Külm ning märg vesi voolas saabaste sisse. Oli olnud äratav ehmatus. Väga külm oli olla. Oli ebamugav olemine – turvatunne oli korraga kadunud – kogesin, et ma ei olnud hoitud.
Ma ei saanud aega tagasi keerata ega olnut olematuks teha. Muda tundus hoidvat enese küljes kindlalt kinni. Jäine külmus justkui lõikas teravalt jalgadesse ja seejärel tarretas liikumatuks – paigale seisma. Oli olevik – minu olevik – külm, karm ja ebasõbralik.
Ma ei olnud kadunud. Ma ei olnud katki. Ka Maailm ei olnud otsa saanud. Oli olnud selline kogemus. Ohvri suud moonutava nutuvõru ja süüdlast otsiva viha asemele sain valida vabastava ja lõdvestava naeru. Näha toimunus pisut koomilist seiklust. Võisin alustada teekonda veest välja – pidavale kaldale. Mäletada seda, kuidas on, kui mina ise olin valinud luua, enese sisse, mälestuse läbi elatud hetkest.
Marianne
09.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar