Korjasin küla kõnnitee ääres ploome, mis olid puu pealt rohule pudenenud. Pensionipõlve pidavad tänavanaabrid olid jalutuskäigul ja astusid ligi. Mees ütles, et tema mäletab, kuidas aegu tagasi, nii umbes kümmekond aastat varem, kohtas ta täpselt sellesama kohapeal meie eelkäijat, sedasama tegevust tegemas.
Tookord oli samuti olnud rohkelt ploome ja neid oli jagatud lahkelt ka teelkäijatega. Kordasin olnut ja kallasin pool ämbritäit päikesekollaseid ploome nende kotti tühjaks. Vahetasime veel mõned sõnad ja juba nad jalutasidki taas edasi.
Tundsin enese sees soojust – olin kogenud aegade puudutust – mind oli ühendatud olnuga. Nägin ennast ajateljel olevana – olin jätnud sinna jälje. Aeg läheb edasi, ikka omal moel ja senikaua, kuni kasvavad ploomipuud, võivad kohtuda sellesama kohapeal tänavanaabrid ja meie järeltulijad. On üsna tõenäoline, et sel hetkel saavad kõlama sõnad - Mina mäletan, kuidas ...
Marianne
20.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar