Mina ei tea täpset vastust küsimusele Miks? Mis oli teise mõtteis? Mis oli see, mis käivitas tema teo? Seega, mina ei tea, mis oli tegelikult valesti, mida saaksin või peaksin ära parandama, ega tea sedagi, millest olen ilmajäämas, kui teine teeb ja viib, enesele teada oleva põhjal, ellu oma otsuse. Selline teadmatus kasvatab ebakindlust. Olen tasakaalust väljas. Otsin enesele pidepunkti, millest hoida kinni.
Kas viga oli/ on minus või teises? Kas on see teise või minu teema? Ma ei tea, millist otsust ära valida, millist olematuks tegevat ülesannet enesele anda ega ka seda, kuidas ennast kaitsta. Seega, valin olla tunne – olen vihane, kurb, solvunud, ükskõikne, üleolev, kade, sõjakas jne. Relvastan ise ennast tundega, väljendan ise ennast tundena, siis on mul tegevus olemas – on pisikene võimalus, et osutun õigeks – tunne aitab tuua lahenduse ja minul saab olema kergem.
Tunnen hirmu, et teisel on õigus valida enesele tunne ja see minu pihta heita. Olen kaitsetu, sest kardan ilma jääda sellest, mis teisel on anda. Me oleme seotud, kuid ma ei ole hoitud. Ma ei taha olla ühes, kui teine võib mulle haiget teha. Tahan põhjust, et lahku astuda – on olemas tunne, mida ma ei taha kogeda.
Olles tunne, vältimaks tunnet, mida kogeda ei taha, siis ma ei peatu ega kuula ise ennast, vaid põgenedes ja vastu astudes, täidan tundest tulenevat ülesannet – näen vajaminevat, kuulen vajaminevat, tunnen vajaminevat – toidan seda tunnet, millisena olla valisin.
Puudub tasakaal, sest hirmu, enese sees, põhjustab uskumine, et me ei ole võrdsed ja seega mina kardan, et ühendatuna jään mina ehk Minu Mina teise omale alla – kaotaja peab maksma oma vigade eest ja rohkem. Vaigistamaks oma tunnet, valin tunde, et näiline taastada tasakaal – ühendatust kogedes, olla üle, tugevam, võimsam. Otsin võimalust hüpoteetiline kaotus enesele kompenseerida. Proovin enesega toimuvat kooskõlastada, et väljuda loost võitjana.
See on tundetasandil käiv võitlus, sest minu Tundemina on saanud riivata ja nüüd valib samme, et taastada enese uhkus – enesesse uskumine. Tundemina poolt maalitud kaotusehirm oli tegelikult loo käivitajaks.
Me oleme seotud, kuid see ei tähenda, et me oleme ühendatud. Meie energiaväljad ei sulandu. Seega, jääb teine ju väljapoole mind ja võib olla seal selline nagu tema seda soovib ja proovib. Mina ise saan valida mitte olla tunne, vaid vaadata toimuvat kõrvalt. Mina võin, kuid ma ei pea tegema samme ega vastuvõtma otsuseid, mis toeta minu teed. Ma ei võta tunnetemängu vastu, vaid seisan jalad maas – kaalun võimalusi ja otsin reaalset lahendust. Valin tee, mis viib edasi.
Marianne
27.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar