Taas tõuseb paanika ja mind valdab justkui meeltesegadus – käimas on võimuvõitlus - võitlus kontrolli omamise üle. Vallandavaks teguriks saavad kaotused – näen enese seljataga, vaid kaotuste jada. Mul puuduvad lahendused, mis lahendaksid kõik vale ja hirmutava ära – annaksid kindluse tunde ehk puuduva kontrolli tagasi. Tahan kindlustada, et kogetavad kogemused oleksid, minu jaoks, meeldivad ja head.
Usun, et mina ei ole piisav, kuigi olen ette mõelnud oma samme, ette valmistanud kohtumisi, ära korraldanud teid. Kuid nüüd, olles kohas, kus minust enesest ei sõltu justkui mitte midagi – kõik juhtub väljaspool mind ennast, kuid see, mis ja kuidas saab tulevikus olema, see puudutab vahetult mind. See on minu - üks ja ainus elu.
Mina ei saa kontrollida protsessi, pean olema ja leppima tee ning tulemusega. Uskuma, suutma uskuda, et see, mida kogen ja kuidas elan, on parim võimalik – minu jaoks. Kuid, kui see, mis oli eile või on olemas veel täna, on siiski parem, kui see, mil tulevast saab olevik?
Haarab paanika, sest ehk on veel midagi, mida saaksin ära teha, et ise ennast homses ära päästa. Kuid ma ei tea, mis see oleks, mis aitaks. Valdab paanika, kuna tundub, et mitte midagi ei ole enam teha – kõik võimalik on tehtud, kuid uskumus, et see, mis võinuks tulevat muuta, on jäänud ikkagi tegemata, see närib ega lase rahus olla.
On puhas hirm olla olukorras, kus mitte midagi ei saa enese päästmiseks enam ära teha. See on kui põrgutuli, mis põletab elavalt, kuid ei lõpeta piinu – ära ei pääse – peab, peab, peab – elu inimesena on kui karistus, kui ei oska oma õppetunde läbida. Tegelikult ma ju oskan ja saan küll, kuid olen valinud protestida, sest ma ei taha astuda ega omaenese teed vastu võtta - mina ei taha minna, ise olla ja päriselt kogeda.
Hirmu kogedes, usun kaotuste seletuseks, et õigel hetkel jätsin vajaliku tegemata, olulisena olemata. Lihtsalt olin oma aja ära. Lasin asjadel minna. Tegelesin, millegi muuga - ebaolulisega. Kuid, milline oli see õige hetk, mil kaalukauss langes? Mina ei tundnud seda ära – ma ei oska oma enese elu elada – õigesti elada.
Näen ennast ohvrina, sest olen kaotanud. Pean, omaenese, oma – iseenda ja oma elu - ära andma, kuid selle vastu ei saa vajalikku tasu. Usun, et ma ei ole hoitud ega kaitstud – selle tõestuseks pean seda fakti, et mina ei kontrolli olukorda – mina, Inimesena, ei ole see, kes on mängujuht suures etenduses nimega Elu.
Meeltesegadus ja paanikasööstud - olen tõstnud mässu Hinge vastu - meid on kaks ühes - kumb meist peale jääb - kes omab kontrolli, kelle üle . . .
Marianne
08.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar