Vahel tõttame kuulutama,
kogu Maailmale teatama
seda, mida tunneme -
iseennast jagada soovime,
et saaks loodud rohkem,
tulemus oleks võimsam -
puudutusest sünniks plahvatus
ja kogu Maailm tunneks -
iseendas sedasama kogeks.
Vahel lihtsalt väljendume,
ise ennast tundena vallandame,
oleme ehedad tunded,
ei ole kainust
ega mõistmist,
toimime,
avaldume -
tundena.
Vahel ise ennast
tagant piitsutame,
kui sinist lindu,
enesele vajaminevat tunnet,
püüame,
igatseme,
ihaldame,
ära sõnuda pelgame -
seda hetke ootame,
milles kõik on õige,
siis saame lõpuks võimaluse
ise ennast soovituna kogeda.
Vahel
oma tunde ära peidame,
pilkude eest varjame,
sest seda,
mida tunneme
ei tohi
või ei taha
väljapoole näidata.
Peidame ära tunde,
et ei küsitaks -
Miks Sa tunned?
või
Mida Sa tunned?
või
Kuidas Sina ennast tunned?
Siis ei pea põhjendama,
ise ennast sõnadega ära seletama,
siis vastu reaktsioone
ei pea kogema -
olles õigetena,
alles oleme jätnud vabaduse.
Kuid seni,
kuni oleme tunded,
me ei ole vabad,
sest senikaua
meie ise
loome ise ennast
tundena.
Vahel ise ennast
me ei suuda mõista -
iseenese tunnet
ära ei mõistata.
Tunne, mis ära peidetud,
tunne, mis jäänud nimeta,
tunne, mille tähendus muutunud,
on tunne, mis ootab avastamist,
on tunne, mis ootab tunnistamist,
on tunne, mis ootab ajakohastamist -
mina mõistan ise ennast.
Mina tunnen -
mina olen tunne -
miks ma tunnen -
miks mina tunnet vajan?
Marianne
14.09.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar