neljapäev, 9. september 2021

Tunnete segaduses olev inimene ei otsi enese mõistmist, vaid süüdlast

 


Sel hetkel, mil inimese sees on segadus, tunneb ta ennast häiritult ja ta ei tule toime iseendaga. Temas on avanenud tunne ja inimese rahus olemine on häiritud. Inimene ei saa päris hästi aru, mis ja miks temaga toimub, kuid selline halb olemine on ebameeldiv ja vale olemine. Häiritud inimene tahaks enese käest ära põgeneda, olukorrast välja astuda, kuid ta ei saa, sest segadus on tema sees ja seega kõikjal kaasas.

Sellel hetkel vajab inimene abi – teise inimese peegeldust selle jaoks, et mõista ise ennast. Inimene tahaks, et teine aitaks tal üles leida tee enese sisse ning näidata kätte lahendus, kuidas lõpetada ära see, mis toimub. Kuid väga sageli ei saa inimene, sellises olukorras olles, teise inimese käest abi, sest ta ei leia mõistmist ega toetust – teine inimene võtab tunnetes inimest ja tolle tundeid isiklikult. Lugu saab uue pöörde, sest nüüd on isiklikud mättad vastamisi.

Tunnete segaduses toimuv mõjutab nii peeglit, kui peegeldatavat. Tunnete segaduses olev inimene püüab kirjeldada enesega toimuvat, kuid see muutub eneseõigustamiseks ja -kaitsmiseks. Kuna inimene ei tea, mida ta täpselt tunneb, siis ta näitab oma sõnadega, miks temal on õigus tunda, kirjeldab seda teed, kuidas, millal ja miks ta tundma hakkas ning kuidas tunnetelaviin kasvas. Seda tehes asetatakse rõhk välisele faktorile - teise inimese tegudele, sõnadele, olemisele - päästikutele. 

Olles koos töö, ei ole see ometi enam koostöö, sest koos olemine muutub inetuks ja lõhkuvaks. Vastaspoolel olija ei peegelda tagasi avatust – tee otsimist, vaid suletust ja enesekaitset – ta reageerib täpselt samal moel, kui segaduses olija, kes kardab haiget saamist. Ennastkaitsev peegel nimetab segaduses oleva inimese olemist ja käitumist vähendavate, takistavate, halvustavate, üleolevate ja mahategevate sõnadega ning kasutab erinevaid käitumismustreid, kuidas ennast eraldi hoida ja segaduses olevat inimest oma tundmist lõpetama panna. Teise käitumise ja sõnade mõte on, et tunnetesegadus on vale, sellest tuleb vaikida, seda pole õige välja näidata ning inimene peaks ennast „korda tegema”, mitte oma sassis olemisega teist häirima. Abiotsijal ei ole sellist vastust hea ega õige tunne kogeda, sest see on süüdlase nimetamine. 

Vastasseisu kogevad inimesed tunnevad ennast ohvritena, sest nad mõlemad kuulevad ja näevad, et just neid süüdistatakse toimuvas. Kusagil peab ju olema süüdlane, sest rahu ju enam ei ole. Võtta on see, kes seisab vastas poolel, järelikult too peab olema süüdi, sest tema oli ja on kohal. Kuidas võtta – üks ulatas oma käe ja toetas teise avanemist ning teine võttis kutse mängule vastu.

Tunnete segaduse põhjus on tunnete kihtides ehk pealmistes tunnetes ja erinevates tõlgendustes enda olemise väljenduste kohta. Kindel on, et segaduses olev inimene tunneb, et tema on solvunud, vihane, kurb, ärritunud jne, kuna teine tegi nii või naa ja just seetõttu inimene ei saanud, ei tahtnud või pidi. Inimene tunneb, et ta on tunne ja ta kaitseb oma õigust olla tundes – selles, mis on siin ja praegu olemas.

Tunnete sees on tee ajas tagasi – seal kusagil on iseennast raputanud kogemuse kogemine, millele ei osatud tookord anda sõnalist tähendust. Midagi kogeti, kuid inimene kirjeldab seda hilisemas ajas õpitud tõlgendustega ning selle peal on erinevad lahendused, kuidas tulla toime sellega, mis on peidus enese sees. Inimene on valinud enesele tunded – vihane, et leida enesele jõudu seista enese eest, kurbuse, et mitte olla üksinda, solvunud, et märkida aeg ja jätta tagasitulemiseks tee alles, raevu, et kasutada ennast relvana jne.

Inimese sees on tunnete segadus, sest temas on uskumus, millega toimetulemiseks on ta vajanud enesele tundeid. Ühest kogemusest tulenev šokk ja sarnaste kogemuste kordus, kasvatasid läbi aja uskumuse tugevust, mil inimesel ei olnud iseendast veel kogemusi, sõnavara, eneselugemise oskust või ei jätkunud aega – seega ei olnud enese mõistmist – mis toimu(b)s – miks see algas. Kasvades on inimese enese tundmaõppimise sõnavara ja tähendused muutunud ja just sellepärast ei leia ta teed tagasi algusesse. Kuidas minna tagasi, kui lahendust otsitakse pealispinnal, kus on lahtised tunded ja on olemas nende „kasvataja”? Vastust otsitakse teise nurga pealt, sest küsimus on ja on olnud selles, mida tehti, kuid vastuse leiab, kui otsida üles sõnad ja nende tähendus - kuidas ja millisena inimene selle kogemuse tookord enese jaoks tõlgendas.

Inimene tunneb, sest tema tunneb. Inimene tunneb, sest oli nii nagu oli. Tunnete segaduses olev inimene tahaks lõpetada enda valena ja ennast häiriva olemise, et mitte enam kogeda Maailma poolset ebaõiglust. Tundeid tundev inimene kaitseb iseennast, sest ta ei taha olla vale – segaduses olija külvab segadust. Kuid ta ei oska olla õige, sest ta ei tea, kuidas lõpetada olukord. Tunded on olemas ja need varjavad selgust – enese mõistmist ei ole. Ka vastasolija ei mõista, sest tema ei näe inimese sisse. Inimene tunneb, sest tema usub, kuna temal oli kogemus, mis raputas tema olemist.

Inimene võib proovida lõpetada tundmine, kuid ta teeb seda õpitud moel – asendades ühe tunde teisega ja nii kasvatades veelgi pealmisi tundeid. Kuid okas on hinges ja paise koguneb, „õige” koha survestamisel – sarnase kogemuse kogemisel - valib inimene taas tuttavaid lahendusi ja otsib selgust pealmiste tunnete seast.

Vastaspoolel olija oli inimese jaoks olemas – aitas avada tee, kuid ta ei olnud „õigena” inimese jaoks olemas – vastas olija astus vastu, et inimene lõpetaks tundmise ja sellest kasvanud segaduse, mis näis olevat vastasolija süü. Mõlemad olid märgitud süüdlasteks ja mõlemad tundsid ennast ohvritena. See oli mõlema kasvamise koht - lõpetada isiklikult võtmine, astuda enese mätta otsast alla, püüda mõista teise inimese sõnadetagust Maailma – otsida neis teed ja nende tähendust.

Inimesel on kaasas üsna palju, enese teelt – sellest ja ka teistest aegadest, ennast piiravaid uskumusi. Uskumus on piirav, kui inimene annab enesele sõnumi – Mina ei saa ..., Mina ei või ..., Minul ei ole ..., Minust endast ei piisa, et ennast aidata, enesele anda jne. Piiravad uskumused kasvatavad vajadust astuda vastu, kaitsta, lõhkuda, et tagada enesele vabadus – enese alles hoidmine. Piiravas uskumuses on peidus inimese hirm, et kogetakse uuesti ning uskumus saab kinnituse ja seega usub inimene juba ette. Suures mängus nimega Elu, saabki inimene üsna kindlalt samasisulise kogemuse samadel ainetel – see on mängu ilu, võlu ja valu - toetus ja abi, et astuda läbi oma tunnete vabaduse poole – tee edasi viib enese seest.


Marianne

09.09.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar