Inimese Maailmas ja tema seljataha jääval teel on kuhjaga lugusid - teid ja asju, mis on jäänud erinevatel põhjustel pooleli, lõpetamata. Kindlasti on mõned neist jäänud soovimatuse või huvi kaotamise pärast valmis tegemata või lõpuni kõndimata, kuid palju, palju enam on neid lugusid, mille jaoks ei ole olnud piisavalt aega, oskusi, vahendeid, võimalusi – on väga tahetud, kuid inimese tahtmisest alati ei piisa. Loomulikult on inimese teel olevatel lugudel ka oma seaduspära – need, millel on aeg valmis saada, need sünnivad. Need, mis ei ole selle inimese tee, need jäävad lihtsalt olemata.
Olen inimene – minulgi on olnud kuhjaga algusi ja lisaks sellele tohutult tahtmisi alata uuest algusest, sest olen soovinud kogeda tulemusi. Ikka ja jälle on lugusid, mis on minu meelest jäänud pooleli, st nendel teedel kõndides ma ei jõudnud sinna, kuhu olin näinud end jõudvat. Kõiki teid, mida olen alustanud, ei ole tahtnud ka lõpuni kõndida. Kõige rohkem on puudutanud ja erinevaid tundeid kasvatanud need pooleli jäänud lood, mis lähtuvad enese lähiümbrust – tuba, kodumaja, õu, tänav, linna, maa. Sealsed olemised ja võimalused ning ka inimesed. Nägemused sellest, milline kodu peaks olema, millisena inimesed võiksid olla, kuidas saaks olla ja see, mida üldse saan päriselt ära teha ning lõpuks ka see, kuhu välja jõuan.
On olnud väsinud kurbus saatjaks, jõuetu raskus õlgadel ja tahtmatus tõsta jalga, et astuda ees oleval teel järgmine samm, kui on teadmine, et mina ei saa, et minust endast ei piisa, et luua soovitud muutused, et teha nii nagu võiks siis, kui oleks olemas vajalikud vahendid, võimalused, oskused. Olemine, kui kalal, kes on jäänud kuivale. Vesi on kusagil olemas, kuid selleni ei ulatu ja seega ei ole ega saa anda enesele vajalikku.
Sellel aastal olen päris palju teinud ja toimetanud väljapoole. Astunud reaalseid samme, et sündiv saaks reaalselt olema. Avalikud teed on need, millel kõndides tean, et valmiv on tähelepanu vääriv tulemus. Kui teen kõigile, siis on justkui õigus vajalikele vahenditele. Seega olen valinud teha seda, mille saan lõpetada ja nii enesele öelda - on valmis – tegin ära – lõpetasin ära. Annan enesele võimaluse näha enese väljendust valmis olevana – saan selle seljataha jätta. Seega saan olla vaba, ei pea hoidma ega kordama. Avalikes lugudes ei pea lõplikult peatuma ega igavesti jääma ootama, et kunagi saan raha, on olemas jõud ja oskused. Valides selle tee, mille saan lõpuni viia, ei peta ma ennast ega jäta ootele – olen vaba looma, väljenduma, astuma.
Loodu jääb jälgedena teele, see on kõigile ja kõik, kes soovivad saavad sellest osa. Kuid, need teised, teised minu enese lood, need on ju ikka ka olemas – minu ümber. Ärkan hommikul poolikute lugude vahel, kõnnin nende sees ja seas ning õhtul heidan samasse magama – midagi sai tehtud, mõned teed jõudsid lõpuni, kuid nii palju on ikka veel kõike seda, mis ootab alles midagi – aega, raha, oskust, võimalusi.
Ometi oleneb lugude tähendus vaatenurgast, millega lugu vaadatakse ja hinnatakse. Ega lugude eesmärk ei olegi alati inimese mõistes lõppu tähistava tulemuseni jõuda, vaid teekond ja õppetund. Kui teel kõndimine on vajalik inimese kasvamisele, siis ta ka sellel teel kõnnib ja kui on vaja muutust, siis see ka sünnib. Kui õppetund on läbitud, saab üks etapp läbi, kuid, kuigi tundub, et uuena, jätkub ikka seesama tee, kuid juba järgmise kogemuse saamiseks ja uue mõistmise poole.
Marianne
03.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar