laupäev, 4. september 2021

Jäetud asjade segadus

 


Oma eluajal inimene omab. Talle kuulub üsna palju ja erinevaid asju. Reeglina ta hoolitseb olemas oleva eest. Võtab vastu otsuseid, mida, millal ja miks oma varaga teha. Enamasti ei pretendeeri elava inimese varale mitte keegi ega nõua tema käest aruandmisi sellega seonduva eest. Kui tuleb aeg ja inimene suundub ühest ajast ära teise, siis läheb ta, kõige selle juurest, mis oli oma, tühjade kätega minema – materiaalse maailma omand jääb maha – seda ei saa kaasa võtta. Kuid Materiaalses maailmas peab olemas olevatel asjadel olema omanik, sest seal elavad inimesed tahavad omada olemas olevaid asju ning just selletõttu tekitavadki maha jäänud asjad suuri segadusi.

Maha jäetud asjad kasvatavad tundeid, loovad segadusi, sest see on energia, mida saab liigutada. Kui enne ei olnud vaja, st ei olnud võimalust, siis lahkunust järele jäänu peab saama uue omaniku ja selle ära jaotamine tuleb teha kellegi otsuste järgi. Otsused saavad olema subjektiivsed ja objektiivsed. Ühel pool on seadusega määratud pärijad ja nende kaitstud õigused või kohustused ning teisal looga seotud inimeste isiklikud mättad. Korraga oleks kui kõigil osapooltel, midagi arvata ja jagada kuidagi – võimalus on osa saada sellest, mis on üle ja seega saadaval. Võib ju öelda, et ei tahagi. Võib ju valida tahta. Kui võetakse vastu – makstakse riigile ja ametnikele. Kui jäetakse vastu võtmata – ikka makstakse ametnikele. Ametnikud ja riik tahavad saada oma sealt, kus on üle ja saada.

Leinaja sooviks leinata, omada aega, kohta ja õigust tunda rahus omi tundeid, kuid tal tuleb tegeleda kohustustega ja vastutada. Ajada asju, korraldada asju, otsustada asju. Iseenda jõud võetakse kokku, et olla tugev ja seega peavad tunded vaikima - jääma tagaplaanile – nii suudab inimene toime tulla kõige sellega, mis seondub ühe lahkunud inimese aja lõpetamisega.

Just selle tugevana olema pidamise tõttu ehk iseenda mahasalgamise pärast, vajab inimene kanalit, kuhu suunata kogetava ebaõigluse vastane protest. Inimene on kaotanud selle, keda enam ei ole – leinaja mätta otsast vaadatuna see ei ole aus ega õiglane. Lahkunut võib küll tema lahkumises süüdistada, kuid see ei aita – see ei too teda tagasi. Leinaja tunded – kurbus ja viha – saavad sageli teise vormi – kanali, kus on võimalik ennast elavate inimeste pihta välja valada. Asjade jagunemine saab tähtsaks, sest mingil moel tooks see kui lahkunu tagasi, asendaks puuduvat – maksaks valu kogemise eest.

Inimesel on võimalik mõelda läbi ja jagada ise oma asjad ära. Määrata ise nende tulevik ja kasutaja peale enese lahkumist või anda üle juba oma elu ajal. Testamendi tegemisega, oma otsuse teada andmisega võtab lahkuja vastutuse kõige selle eest, mida ta omab ja ta ei jäta koormat jääjate õlule, sest nood ei pea sel juhul ise otsustama – kuidas, kui palju ja kellele.

Hoolimata sellest, kas testament on tehtud või mitte, kasvatavad saada olevad asjad inimestes tundeid ja inimeste vahele pingeid. Saadavate asjade väärtus tõstaks kui saaja väärtust – testamendi puhul see näitab, keda lahkunu hindas rohkem või hoopis palju vähem. Kuid ära jagamata jäänud asjade väärtust hindavad jääjad ise – Kui suur on see hind, millele neil on õigus, milline on summa, mis tasakaalustaks nende kaotuse? Kuna kõik kõike ei saa ega saa alati ühepalju või enese mätta otsast vaadatuna õiglaselt, siis ikka on keegi, kes tunneb ennast puudutatuna.

Jääja vajab viha ja kohta, kus seda kasvatada ning neid, kelle pihta on tal õigus seda valada. Jääja pilgu järgi on tema maailm katki, sest seal ei ole enam seda, kes pidi olema alati olemas ja vajadusel lähedal. Asjad peaksid tehtud ülekohtu tasakaalustama, sest need seovad ajad ühte – osa lahkujast jääks justkui alles ja see hoiaks sideme elusana. Kuid asjad ei ole elusad ega nendega seonduv ainult kergus, sest asjad on materiaalsed ja neil on väärtus, mida saab mõõta rahas ja tunnetes.

Lahkunu eluajal ei olnud vajadust ega põhjust asjade järele, mida ei saanud omada. Saamine on alati kahe otsaga lugu - saadava võib vastu võtta, et seda ise omada, kuid saadava eest tuleb alati omal moel maksta - anda vastu, et luua tasakaal energiate Maailmas - luua kergust ja enamat, kuid lähedase kaotanu tahab tasu, mida omale hoida. Jääja saab hoida alles mälestust sellest heast, kuidas oli. Oli, sest enam ei ole, ka asjadega ühes enam ei ole - lahkuja ära minnes sai ühine aeg läbi. Tegelikult asjade jagamise ega jagunemise juures ebaõiglust ei ole, sest igaüks saab täpselt selle, mis toetab tema kasvamist inimesena ja vahel seda ka üsna huvitaval moel ...


Marianne

04.09.2021.a




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar