pühapäev, 5. september 2021

Tänane inimeste maailm on aseainete sõltlaste maailm

 


68-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94498361/tanane-inimeste-maailm-on-aseainete-soltlaste-maailm

Kui inimene oli veel väike ja temaga juhtus/ toimus midagi ning ta koges sellega seoses hirmutavat tunnet, millega ta ei osanud toime tulla, siis jagati talle lohutust. See võluvõti, mis pidi last lohutama, oli tegelikult mõeldud asendamaks üht tunnet teisega. Sellesama mudeli võttis inimene oma kasvatajatelt üle - kui ta üksinda olles koges tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartis seda tunnet enese sees, siis andis ta enesele lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud inimene oma tunnetega kohtuma – ta jättis oma õppetunnid vastuvõtmata. Kuid tundmatud tunded ei kadunud ära, need kõnnivad inimesega kaasas ja nende pinnale kerkimise hetkel vajab inimene taas lohutust – oma aseainet.

Inimesest on saanud sõltlane - inimesel on aseainete sõltuvus. Aseained on need ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Inimene on sõltuvuses, sest ta vajab midagi, millega asendada olemas olev - halb heaga, vale õigega.

Sõltlasena müüb inimene ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sõltlane võitleb enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema tema. Kui vaja, siis kavaldab, varastab, petab, lööb, valetab – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena on inimene sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on inimese ainus eesmärk see, mille tema ise on iseendale andnud - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu inimene on jäänud kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, suitsetamine, küünte närimine, sport, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saadakse vajaminev – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Seksi või eneserahulduse vajadus on üks võimalus, kuidas ise ennast aidata, et maandada eneses olevat ülepinget. Seksuaalne tegevus on vahend, kuidas koondada oma energiat ühte punkti, mis üle piiri minnes vallandab kontrollimatu kaose, milles inimese keha ja meeled saavad lõpuks ometi lõdvestuda. See on alateadlik lahendus, millest võib saada rahuldamata vajadus, kui inimene ei oska iseennast teisiti aidata ja ei mõista enese toimimist ega enesega toimuvat.

Seksuaalse eneserahuldamise soov kasvab vajaduseks hetkel, mil inimeses avaneb tunne, mis on keha ja aja sügavustesse salvestunud teema avaja. See tunne on kusagil inimese sees närivalt olemas, kuid inimene ei ulatu seda puudutama, et seda ise vallandada. See on tundeenergia sügaval alguse tasandil, kui inimesel ei olnud veel sellist mõistmist, et anda oma tundest jäänud mälestusele sõnalist tähendust. Selles ajas tulid inimest kiusanud tunnetele lahendused läbi teiste.

Seksuaalset ärritust tundev inimene kogeb eneses ärganud tunnet, kuid ta ei oska seda tunnet enda aja seest üles leida, sest tal ei ole anda enesele iseenda võtit – sõna – tunde nimetust, tähendust ega lugu. Inimene vajab seksuaalset tegevust, et ülepinget vallandades, pääseda oma enese nimetamata jäänud tunde käest põgenema. See on üks töötav võimalus, kuid mitte teemat lõpetav lahendus.

Sõltlane proovib ennast muuta, st kontrollida ehk allutada ise ennast oma tahtele. Kuid sõltlase vajadus, aseaine järele, on suurem tahe, kui enese nn korraliku ja õige inimese teel hoidmine. Sõltlase sees elab hirm – kaotada võimalus või jääda ilma oma aseainest. See on pidev ärevil ja valvel olemine. Oma elu sellisena kogemine ei tee inimesest paremat, sest see ei ole hea olemine. Sõjas olev sõltlane tunneb ja kasutab ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on tema erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida ta kardab juhtuvat – varjus püsinud tundega kohtumist ja selle tundega üksi jäämist.

Sellisel teel aitab teha peatust, teadvustamine, et aseainet tarbides/ omades rahuldatakse nälga, kuid ei leita rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on vahetuskaup – kui inimene ei taha kogeda oma tunnet, siis ta annab asenduse - inimene saab anda sellesama, mida talle anti või temal endal oli anda, kui ta abi vajas. Kui alguses oli hirm, sest inimene ei teadnud, miks ta tunneb ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa on ta muutunud masinaks, kes reageerides käivitub, et tarbides asendada. Rahu ega vabadust ei saabu, sest ollakse tegevuses vajamineva omamise kontrollimise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.

Inimene saab eneselt küsida - Kas nn hea tunde tagava asja/ tegevuse omamine/ kogemine teevad teda paremaks? Miks ta tegelikult valib enesele seda, mis ei loo temas endas enamat? Miks ta ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab talle anda? Mida aseaine temaga tegelikult teeb? Mida ja kui palju on ta valmis maksma, et tagada selle saamine ja omamine? Kas ta näeb juba makstud hinda? Milline on see tunne, millisena ta ennast tunda ei taha?



Marianne Umborg

05.09.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar