neljapäev, 2. september 2021

Tee jalge all

 



Üks ja seesama tee,

mida erineval moel

ja mitmel eesmärgil,

päev päeva järel läbisin -

õhtustel tundidel kõndisin

või rattaga hämaruses sõitsin.


Oli püüd vabaduse poole,

igatsus millegi nimetu järele,

sügav rahutus enese sees,

soov midagi kohata,

vajadus kedagi näha,

vaikust ja tormi tunda,

taas samale teele,

toast see ajas välja –

sundis minema minema.


Tee jalge all

oli võimalus

minna minema

argisest ajast,

ülejõu käivast kohast -

näiliselt enese elust.


Tee jalge all

oli tegevus,

enese liigutamine,

samm sammu järel,

jalg jala järel

maha pannes,

kogunenud pingeid

välja valades,

ikka edasi astudes,

näiliselt vabana olles.


Teele minek tähendas

uskumist ja lootust -

sel korral tee viib edasi,

toimub päriselt muutus,

kuid igal õhtul see purunes.

Kuigi keha füüsiliselt

pingest vabanes

jäid enese sisse

varjule tunded.


See tee

ei viinud minema

ega seda mööda

vabadusse pääsenud -

mõne kilomeetri järel peatusin

ja tagasi pöördusin -

sedasama teed mööda

taas tagasi astusin -

vabadusel olid piirid.


Meel looduse avaruses lahtus,

kuid äng hoidis enese embuses -

see tee ära ei viinud,

olevat argipäevas ei lahendanud -

tuli minna tagasi,

võtta koorem taas õlgadele

ja oma valitud ikkes jätkata.


Ei näinud vabadust

ega võimalust lõpetada,

oli hall enese sundus

ja ääretu kohustus.


Nägin eneses pilte,

kuidas sooviksin,

millisena olla võiks,

kuid ei saanud enesele anda

tõeks ega teoks teha.


Olev aeg

oli enese õrritamine,

valus osatamine

ja pilkavalt narrimine -

hoolimata kõigest

sinine lind jäi püüdmata,

hoolimata tahtest,

ülejõu käivast pingutusest,

mitte miski

peale enese valu ja viha,

ei jäänud kestma -

eilsest uuest

sai aja hammast all

vaikselt, kuid kindlalt

lagunev aeg.


Loodus võttis oma tagasi,

aeg viis algusesse tagasi,

tehtut tuli korrata,

taas sama jälle üle teha.


Kasutades aeg murenes,

käte all lagunes,

keha oli kurnatud,

ülejõu käiv pingutus,

jonn ja tahe üleval hoidsid,

edasi sundisid

nii kordusi kordasin.


Tee oli vabaduse tähis

vabadusse viiv võimalus,

mõõtsin selle pikkust,

teel oli sümboolne tähendus -

on olemas,

saan minna,

kui valin,

kuid ise tagasi hoidsin.


Uhkus – mina suudan,

krampis käed

ei lasknud lahti.

Kadus loomine

jäi alles kordamine,

laguneva aja hoidmine.


Parim võimalik

ei jäänud parimana püsima,

sest parim võimalik

oli olnud poolik,

ajutine lahendus

ei olnud kestev.


Ei saanud enesele seda,

mida vajasin,

hoolimata kõigest,

pidevast pingutusest,

tehtud tööst

suurest tahtest,

ikkagi ei saanud

anda ise enesele seda,

mida ise tahtsin

või väga vajasin.


Ei olnud rahul sellega,

mis oli,

kuid teiseks teha ei suutnud,

näris rahutus,

pinge kasvas,

oli hetk enne purunemist,

jäi enese

ning maailma vastane süüdistus -

olin ohver,

vajasin viha,

kasvatasin raevu -

suurenes vajadus

iseennast relvana kasutada,

et ise ennast vabaks

päästa ja saada -

hävitada vaenlane.


Tulnuks valida,

kuid tunnistada ei tahtnud -

välised vaenlased

olid vabaduse võtjad

need olid tee peal ees,

need tõid tee pealt tagasi,

need ei lasknud

ära minna päriselt,

neil olid omad vajadused,

neil olid omad tahtmised -

nood vajasid mind

enese olemas olemiseks,

kuid mina ei talunud enam seda,

et nood vajaksid ega tahaksid,

sest see võttis minult vabaduse.


Olles taltsutanud elevandi,

tema eest hoolitseda tuli,

kuid kui selle jaoks,

ei olnud vajalikke võimalusi

ega iseendal kõike oskusi

ega ülepea enam jaksu -

jätsin välja ütlemata tõe -

sellisel moel

elevant oli liiga suur

ja minu jaoks vale.


Tee jalge alla -

ära minemine,

tee rataste all -

adrenaliin.

See oli sümboolne palverännak,

enese lahustamine,

viha ära kasutamine,

seesmine puhastus.


Ääretuses oli vabadus,

seal ei olnud seda,

mis jäi seljataha,

kuid kuival maal,

valge laev ei sõitnud,

see ei tulnud 

ära päästmiseks järele,

taas tuli minna

teed mööda tagasi -

kuni mina ise

ei olnud lasknud lahti -

Minule kuuluvast 

Minus Omast.


Kuna enese põhjustel olin enesele ja Maailmale öelnud - Minu Oma – siis pidin omama, kuid tegelikult oli hind, mille omamise eest maksin suurem, kui minul oli anda. Oli vastas seis minu sees – tahtsin omada, kuid tegelikult ei jaksanud omamisega seonduvat kanda, ei tahtnud kogeda korduvat argipäeva ega tagajärgi.


Tee jalge all,

astun edasi,

ära olevast sinna,

kus olnud veel ei ole –

seal veel ei ole ...


Marianne

02.09.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar