Panen käe ette, tõmban piiri enese ja Maailma vahele. Mina ise ei luba enesel olla, sest olles ja trotsi lahtudes, olen habras, õrn ja murduv. Keegi võib küll öelda lohutavaid sõnu, kui proovides rääkida musta valgeks, kuid need on asjatud püüded, sest need ei muuda olevat või ära olnut.
Mina ju tean, mis mulle jäi – minul oli võti, mis pidi avama ukse, kuid ust enam ei ole - on varemed. Justkui kohe tõeks pidanud saava kokkukukkumine teeb haiget ja minul peab olema jõudu, et tõusta – teha segadus eneses korda ja leida ise ennast üles. Julgeda vaadata ja katsuda, milline ma haiget saanuna olen.
Astun eemale, et seista eraldi. Olles üksi jäänud, vaatan enese sisse – otsa iseendale – taas ei ole õnnestunud, taas olin vedanud iseennast alt. Ukse tagune Maailm jäi käeulatusest välja – mina ei saanud sinna sisse.
See on nagu enese narrimine – näen ust, sest ta tundub reaalselt olemas olevat ja ta kutsub mind. Ise usun, et mina olengi või minus on olemas võti, mis avab ukse ja mina ise ütlen enesele – Mine! - ja mina lähengi, astun, kuid ei saa edasi – otsin lahendusi, leian need ja taas astun, kuid ei saa edasi. Uks on ju olemas, kuid mina ei suuda seda avada.
Kas peaksin midagi teiseks suutma muuta, tegema-olema teisiti – kuid mida – mina olen ju mina. Minul on olemas see, mis minul on ja ei ole seda, mida minul ei ole. Lohutamine tundub kui osatamisena, sest mina ju nägin, et minul oli olemas võimalus. Tahan uskuda, et kui oleksin osanud-teadnud-teinud, midagi teisiti, siis nüüd ei oleks nii nagu on. Oleksin suutnud olla õige ega oleks nüüd vale – mina ise ei osanud iseennast hoida – minu Mina sai haiget ...
Marianne
24.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar