Tõestamine on enese õigustamine. See on iseenda silmade ja kõrvade sulgemine. Suust voolavad sõnad, mille sisu peaks veenma kuulajaid-vaatajaid ja heli kustutama-lämmatama kõik välises toimuva. Olemine õige või valena, et kui tuleb valiku hetk, siis ei küsitaks, vaid saaksin-jääksin-oleksin-elaksin edasi. Tahtsin suuta muuta aega, et küsimust ei oleks üldse esitatud. See oli minu enese hirm, hirm oma olemas olemise hapruse pärast.
Kui sulgen ennast välisele, siis ma ei taha-suuda kuulata ega näha teise inimese vaatenurka, sest see on teine koht, lugu ja aeg. See seal ei ole minu Mina algus ega kese, kuid teisele inimesele on tema aeg, koht ja elu olulisemad ja elulisemad, kui keegi teine. Ometi on minu ja teiste inimeste lood olnud seotud. Minu tulek muutis ema olemist ja tal oli õigus küsida iseendalt, otsida põhjust.
Mina sündisin elama ja olen olemas tänases päevas. Kogemine, et teisel inimesel on võim otsustada minu elus olemise üle on kaitsetus ja abitus. See on teadmine, et mina ise ei suuda ega saa alati iseennast kaitsta. Sellest, et teised oma soovi korral saavad minu elu muuta või ära lõpetada – otsustada ise minu elu üle - jäi ajast jälg minu sisse.
Ma ei julgenud elama tulla, sest see tundus olevat kellegi teise pärast - mina ise ei näinud enese otsust. Ma ei tahtnud seda teha, sest 28 aastat enne minu sündi otsustati Saksamaal, et ühel mehel, kes sünnilt oli juut, ei olnud enam põhjust edasi elada – nimi, rahvus, veri ja välimus olid põhjused, miks seda luba enam ei antud – otsus viidi täide. Tulin tagasi, sündisin perre ja siis, peale mind ühines meiega see, kes oli olnud seal – ära olnud ajas – ülesandja, näpuga näitaja. Tuli minu kõrvale see, kes seal valis aja välja öelda „Tõe”, mis määras ühe inimese ajalise lõpu.
Hinged tulevad tagasi ühes mälestustega – kaks hinge ühes peres – kokku said ära olnud ja olemas olev aeg. Minu vajadus tõestada tuli sisemusest ja oli olemas nähtav valik – kas mina või tema. Ema valis ära, minu tundmise järgi. Teine tuli peale mind ja sai jääda koju. Mina veetsin aega ja sain kasvamise-kasvatuse nõukogude eesti erinevates asutustes, mis pakkusid lahkelt ööpäevaringselt lastehoidu, või lausa kooliveerandite kaupa kodudest eemal hoidmist. Taas oli minu üle ära otsustatud – valitud ja täideviidud.
Kui eelmises ajas ei „saanud” valida rahvust ja nüüd siin pereliikmeid, siis on ikkagi keeruline mõista, kuidas ema, kes on ema, sai justkui valida kahe vahel – ühe jätta koju ja teise saata Maailma – laps ei saanud sellest valikust aru. See oli ebaõiglus, sest ma ei saanud olla õige, kui mina ise ei valinud olla vale.
Kui tunne salvestab uskumuse ja elab suletud paigas edasi, siis sellest kasvavad ajas, toetavatest kogemustest, ühendused, mis moodustavad uskumust tõestava ja kinnitava mustri. Seni, kuni inimene tundesse ei astu ega seal ringi ei vaata, ei näe ta tervikut ega teed välja ja edasi. Oli, mis oli, siis, kus ja kui oli – teadmine, et mina olen ja elan kustutab selle vaatenurga, mis oli ära.
Uskumus oli minu usutunnistus, mis andis mulle õiguse tunda oma tunnet, ohvrina nõuda õigluse mõistmisel karistust süüdlasele – ja olla ise valge ning puhas. Ma ei mäletanud, sest ei tahtnud mäletada, et mina ise valisin enesele oma lood ja seda ka siis, kui ma ise justkui veel ei saanud või ei tahtnud – ajal, mil keegi teine oli võimeline täideviima oma tahtmise – abort või riputama üles sõlme ja lükkama pingi jalge alt ära. Hirm siin, selles ajas, lõi silla sealse ajaga – võimalus tagasi minna, et mõista ja olla koos ja toeks neile, kes tegid seal ajas oma tööd ja sellele, kes iseendas hirmu tundes otsustas iseennast kaitsta.
Inimese elul ei paista ega tundu olevat alati ja igal pool väärtust. Inimene saab olla üleliigne, segav, arusaamatu eksitus ja ülekohus õiglusetundele, lihtsalt statistiline number paberile kirjapanduna. Kui ei ole inimest, siis ei ole probleemi ja olijatel-jääjatel on valikute vabadus – võimalus elada oma elu edasi iseenda moel. Tahe olla vaba on inimese õigus oma elu üle otsustamisel ja määramisel.
Minus oli sisemine sundus ja vajadus suuta tõestada iseenda õigena-vajalikuna-väärtuslikuna olemist, et võimalikul ja teadmata hetkel tuleva valiku tegemise kohas oleks olemas põhjus jääda. Vahe on selles, millise vaatenurga mina enesele valin. Kas selle, kus olen tunde sees olles uskumust alal hoides iseenda vangistuses ohvrina hirmu all küürutamas või aega ja enese valitud teed mõistes, olen loost ja tundest väljas ja on vabadus ...
Marianne
18.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar