Mina olen see, millisena mina ise ennast loon ja seda ka siis, kui mina ise ei tea ega mõista, miks ja mille jaoks ajal, mil magan oma elu elades ... Oli üks hetk minu aja loos, mil tunne vallutas ja allutas mind enesele nii, et kasvatasin oma Mina suuremaks iseendast ja võtsin enese ülesandeks, ellujäämise nimel, tagada enesele õige tähelepanu saamine, kuna olin salvestanud enese sisse tunde ajel uskumuse - minu Mina olemas olemine peab suutma luua väärtuse, kuna minu olemas olemine ei ole väärtus ... see on üsna huvitav vaatepunkt!
See oli minu enese vaatenurk, kuid algse loo põhjus ei olnud minus. Põhjus oli emas ja tema loos – ema lahendas iseenese elu – tema tegi seda oma Mina tahtel, oma ellujäämise nimel.
Kord oli aeg, mil ema soovis lapse emana saada mehelt õiget tähelepanu – Naisena tunnustamist – ehk abielusõrmust. Kogedes, et tema kui naine Naisena ei olnud väärtus, siis ehk saanuks ta olla seda Mehe lapse Emana – see oli katse suunata mehe tähelepanu enese väärtusele teise nurga alt, kuid see ei õnnestunud. Lapse olemas olemine ei toonud soovitud lahendust – enesele vajalik jäi kättesaamatuks. Laps oli vahend, kes ei töötanud ja osutus asjatuks, kuid reaalselt olemas olevaks valikuks. Laps ei kadunud olematusesse – temast pidi saama igapäevane kohustus. Lapse olemas olemine ei osutunud ema jaoks väärtuslikuks vahetuseks, vaid too oli valitud lahendus, mis ei õnnestunud, kuid taganemisteed ei olnud – ometi oli aeg, kus veel oli võimalik valida.
Emakõhus olles ma ei suutnud füüsiliselt ega reaalselt muuta ema tähelepanu vaatenurka, et saada enesele vajalik – ema pidi tundma minu olemas olemises väärtust enese jaoks. Mina sain vaid olla ja oodata otsust ajal, mil minust endast ei sõltunud mitte midagi – see oli kogemus, milles ürgne hirm kasvatas meeletu ja kõike hõlmava õige tähelepanu vajaduse ja hiljem ei lugenud enam, mille jaoks seda olevikus vaja läks, sest mina pidin selle kätte saama ja juba enesele saadu ei olnud kunagi piisav, sest mina ei mõistnud algust.
Emas olles olin mina ema ja nägin ennast läbi tema silmade ja tunnete – olime üks. Mina ei saanud võtta ennast eraldi – lahutada ära, et astuda ennast kaitstes vastu või minna ära. Sain olla Mina, et mõista, kus olen mina emast eraldi olevana. Tuli luua tugev Mina – enese kaitserüü, kelle ülesandeks sai ennast alles hoida ja selle võtsin sündides enesega kaasa, sest see oli minu lahendus, kuidas tunnet omades oma elu elamisega toime tulla. See kestis tänaseni – kui oli olemas oht või juhtuski nii, et minu Mina sai haiget, siis käivitus koheselt kohustus kindlustada enese jaoks õige tähelepanu. Ennast tõestades õigustasin – Vaadake - Mina olen väärt olemas olema! - et ei nähtaks seda, et Mina olen väärtusetu mina. See oli ammu tehtud otsus, mille täitmist kontrollisin, sest uskusin, et nii suudan hoida ennast elus.
Emakõhus olles mina ise ei suutnud saavutada tähelepanu vaatenurga vahetust, kuid see oli minu jaoks vajalik ja oluline. Seega ma jätkasin, olevates olevikes, iseenda kordamist - pidin teist inimest suutma mõjutada nii, et tema oleks-teeks-valiks minule vajalikust vaatenurgast – teise tähelepanu tulemus pidi olema minu jaoks õige, sest mina olin esmatähtis, sest minu Mina oli olemas – ainus, mida enese sees kuulsin oli – Mina tahan!!! ja peatumata ning mõtlemata tegingi seda, mida minu Mina tahab!
Marianne
27.08.2020.a
SEOTUD LOOD:
Solvumiste saladust lahendav võti on peidetud inimese sündimise aega
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/solvumiste-saladust-lahendav-voti-on.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar