Surmahirm – hirm kaduvikku kaduva elu pärast. On hetk, kus enam ei ole mitte millestki kinni hoida, et veel olla nähtavana olemas. Üks samm on jäänud ja ongi kõik. Ongi justkui lõplikult kõik. On tahe vastu hakates vastu võidelda. Ei taha andeks anda sellele, kes tegi tõuke, mis viis tasakaalust välja. Inimene ei olnud teadnudki enne, et lõpp võibki ära juhtuda, kui seisis kõikuvana kõrgel äärel ja ootas, kas tasakaal hoiab tagasi või viib hoog enesega kaasa. See oli hirm, kõike haarav ja halvav hirm, mis tarretas paigale, et inimene ise ei astuks, teeks ega hingaks – juuspeen niit hoidis teda alles.
Sina, Inimene, oled hoitud. Sina oled hoitud ka siis, kui lähed. Paned oma päevased riided kappi ja heidad voodisse magama. Uus hommik leiab Sind uutes rõivastes enesesse ärkamas. Kuid Sinus, Inimene, on hirm öö ees, mis on tihedalt vaikivat ja lämmatavat hämarust täis ajal, mil pimedus on seismas Sinu ja Valge Valguse vahel. Pimeduse sees olles oli Sinus hirm, sest arvasid end midagi kuulvat-nägevat, tajusid olematut. Kas oli seal veel keegi, kes teadis, et Sina oled olemas ja võis hiirvaikselt astuda ligi, et seistes Sinu kõrval puudutada Sind?
Oli ootus. Hirm kasvab ootuse teadmatuses - millal ja mis juhtub. Sina ei tea, mis juhtub seni, kuni pole veel ära juhtunud. Sina ei tea, milleks ja millal tuleb valmis olla. Ootuse hetk on sajandist pikem. Sina oled valvel ja valmis, kuid kust ja millal ja kuidas – Sa ei tea seda ja see on lõputult õudne, sest Sa ei näe valgust, vaid usud end kuulvat ja tajuvat ning Sinu kujutlusvõime ärkab üles ja maalib, Sinu enese ettekujutluse seest valides, nähtamatu Maailma nähtavaks.
Kas vaikuse lõpetab samm, mis teeb häält või ei ole ega tulegi enam mitte midagi? Ootuses oodates tahad, et lõppeks ära see hetk, juhtuks midagi nii, et enam ei oleks. Kuid Sina ei julge ise astuda ega liigutada, sest kardad, et Sinu enese samm on otsustava kaaluga ja Sina ise oled see, kes määrab ära, et lugu saab meeleheitliku pöörde – juhtubki see, mida oled ettekujutanud.
Siis, kui Sinu sees on hirm, mille käes tõmbud väikeseks kokku ja soovid, et oleksid nähtamatu ja kadunud, siis ei saa Sina olla enese sees, oma hirmu käes – Sa pead olema enese seest väljas, et olla enese eest väljas – olla valvel ja valmis, et suuta ennast kaitsta. Hirmul Sina pead olema suurem, kui Sina oled – hirmus keerad Sa ennast pahupidi. Astud ise enda seest välja, et mitte olla hirmu käes vangis.
On üks asi, mida Sina saad teha ja iseendale anda – Sina lood enese sisse, enese jaoks, uskumuse ...
Marianne
31.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar