Kirjutan oma lood iseendast iseendale, kuid vahel ei saa ise sellest arugi – näen lugu teis(t)es, kuid ei tunne ära iseendas. See lugu siin on näide sellest, kuidas alustan tagasikõndimist tunde tundmisest. Kirjutasin välja selle, mida ausalt eneses tundsin ja kui olin selle vabaks andnud, siis kadus segadust tekitav tunde pealispind ja ausalt endasse vaadates nägin teed ja mõistsin, kuidas olin enda loodud peegelpilti astudes sealset maailma reaalseks pidanud. Armastus ei ole see, et saan selle, mida jonnides või igatsedes tahan, vaid saan iseenda jaoks selle, mida vajan Inimesena kasvamise teel ...
See, mida tundsin enese kaitseks - Ma ei tahtnud neid inimesi, keda ma teadsin ja tundsin, kui neid ei olnud olemas siis, kui mina neid vajasin. Nad olid küll olemas, kuid ei toetanud. Tahtsin, et oleksid olemas inimesed, kes näevad ja tunnustavad seda, millisena olen ja mida teen. Siis ei oleks halvavat vaikust ega enese sees küsimusi – mida oleksin pidanud-võinud-saanud teisiti teha, et teised oleksid teisiti reageerinud. Teiste laigid ja kommentaarid oleksid olnud minu saatmine sõnumiga – me oleme ühes ka siis, kui me ei ole kõrval. Siis ei oleks minul vaja kahelda ja otsida, et kui see milline ja kuidas olin ei leidnud tähelepanu, kas saan jätkata või tuleks teha muutusi. Kas jätkates üldse muutuks midagi või toimuks see ainult muudatusi tehes? Kas on üldse vahet, mida täpselt teha ehk on tulemus ikka sama, sest mina ise olen ju sama?
Aus vaade - See, kes ei ole päriselt kõrval ei ole ka näiliselt kõrval olles tegelikult minu jaoks olemas. Tema laik või kommentaar on tuju, mis vaheldub vastavalt meeleolule, soovidele ja vaatenurgale. Kapital, mis on toena olemas on see, mis või kes on päris Maailmas päriselt olemas.
Tunde tunnistamine - Tahan ennast proovida, kuidas on kui loon endast iseennast. Kuid kui ei ole tähelepanu, mis toidaks ja toetaks, siis pole peegleid mind tagasi peegeldamas. Kui mina ei peegeldu, siis tunnen, et ma ei ole nähtav – järeldus - ma ei paista välja ega eristu. Mida rohkem mind Maailmas on, seda enam on minul võimalusi näha iseennast. Olen lihtsalt üks võimalus teiste võimaluste hulgas, sest kui ei ole mina, siis on keegi teine ja elu läheb edasi. Kui kaon neti avarustest, siis ei jää tühja kohta, sest sealne Maailm on täis kõikvõimalikku.
Ausus - Minu tähendus sõnadele - teevad koos, sest tahavad olla koos - oli tegelikkusest erinev vaatenurk – puutusime kokku ajal, mil tegime kõrvu. Tegelikult ei kutsutud ega öeldud minule, et tule, tee ja ole nii nagu oled, sest me tahame, et Sina oleksid meiega. Mina olen ise astunud, valinud ja öelnud, et mina teen, sest tahan ise teha. Ma ei ole olnud vajadus, vaid keegi, kes on otsustanud teha. Kui ma lihtsalt seisaksin ja oleksin, siis ei oleks vahet, sest kui mina ei teeks seda, mida ei vajata, siis ei tee seda ka teised. Minus endas on vajadus luua ja mina ise otsin kohti, kus saan ennast realiseerida, kuid seda tehes kaitsen ise ennast, et olla valmis tagajärgedeks – need on hetked, kus mind minu tõlgenduse järgi eiratakse, kuid tegelikult ei reageerita, sest pole vajadust. Vajadus on olnud minus ja nähes võimalust saada soovitud tunne, olen ise astunud ja teinud.
Tõesti, mina ise läksin, sest nägin võimalust ja tahtsin tõestada, et MINA suudan-jaksan-oskan – see on iseendale tehtud otsus - Mina pean! - sest teisiti ei tule see välja – vastuvõetud otsus on kohtustus, mis tuleb täita. Kui ütleksin enesele, et - Mina proovin - siis on see vabadus. Proovimine ei ole kindel täitmine iga hinna eest, vaid vaatamine, maitsmine ja kogemine, kas ja kuidas ning siis taas valimine, kas ja kuidas, millisena. Kui on kohtustus, siis on see, kellegi jaoks ja pärast ning kui enda elu elada on halb, sest seal ei ole vabadust, siis mina olen ohver ja keegi on selles süüdi. Sel juhul peaks süüdlane andma endast ja endalt ning tegema nii, et minul ei oleks seda, mida mina ei taha, vaid oleks see, mida mina tahan omada ja kogeda – õnnestun-suudan-oskan kergelt ja ladusalt, sest mina olen MINA.
Rahunesin, kui mõistsin, mis ja miks minuga toimus. Vaibusin, sest enam ei pidanud otsima endas tasakaalu sõdimise ja kaitsmise vahel ning proovima erinevaid lahendusi, kuidas mitte tunda seda tunnet, mida tundsin. Ma ei leidnud lahendust seni kaua, kuni ei olnud leidnud üles põhjust, miks mina ise seda tunnet enesele vajasin. Ei leidnud, sest ei otsinud endast, vaid ootasin lahendust väljast.
Kui nägin võimalust, kuidas saada enesele inimeste tähelepanu ja seega võimalus, et nad tuleksid ja oleksid minuga, siis läksin püüdma tõestust enesele, kuid sain kogemuse, mis oli nii ja naa, vahel tõestas ja vahel eitas. Tean, et jään iseennast iseendale ja Maailmale tõestama, kui ei leia seda alguse põhjust, mis käivitab mustri minus – sundkäitumise. Kunagi ja kusagil otsustasin, et kui minul ei ole seda, mida mina ei saa, siis mina teen nii, et saan – annan ja teen selleks kõik endast oleneva – tõestan oma MINA suurust ja võimu.
Mustri pealkirjaks on uskumus – inimesed ei taha olla koos minuga, sest mina olen ebamugav. Selleks, et täita enese soovi – inimene tuleb ja on koos minuga – olen loonud enesele võimalusi, kuidas minul on anda-näidata-jagada seda, mida teised võivad tahta. See on olnud minu võimalus, et inimesed tulevadki minu juurde ja on minuga koos. Kogesin, et tullakse ja ollakse, kuid ei jääda ega tulda tagasi – mina ei olnud põhjus ja minust ei saanud põhjust.
Kuna minus endas oli uskumus, siis mina ise lõin endas selle jaoks tõestust, et see olekski tõsi. Tegin ja olin nii, et see uskumus taaskorduks ja ma tunneksin, et mind ei vajata, sest MINA olen mina. Tahtsin loost välja, sest tundekogemus ei olnud hea ja see lõhkus mind, kuid ei saanud välja seni kaua, kuni otsisin ja kasutasin võimalust, kuidas inimesed vajaksid mind – otsisin ja lõin põhjusi, miks nad peaksid vajama. Kuna need olid otsitud põhjused, mitte päris vajadused, siis loomulikult inimesed ei vajanud ega hakanud mind vajama. Mina ise konstrueerisin endas tee, kuidas nad peaksid mind vajama. Tegelikkuses seadsin enese vajadused teiste inimeste omadeks – minu enese vajadused olid need, mida teistes rahuldada püüdsin – see, mis oli ja on minu ja minus ei ole ega saa olla teiste ega teistes – minu enese loomingu mõistmine ja lahenduse võti on minu enese käes.
Marianne
10.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar