Veel viimasel hetkel anus mees – Palun ärge võtke minult minu elu ära! - see võeti. Siinses ajas taheti minult elu võtta. Minu sees käis minuga kaasas hirm – kui minul oli olemas või kogesin enese jaoks, midagi olulist, siis kiskus minu sees kokku ja nägu väändus – hirmust minu sees kasvas suuremaks uskumus, et olin kaotamas ja minu seest kostus hääletu palve – Ärge võtke minult ära ...
Hingega kaasa tulnud ajaga elas keha mälus see viimase hetke hääletu palve. Siin ma ei kuulnud ega mõistnud ennast. Ei saanud aru sellest, mis oli saanud minu osaks nii, et see oli kõikjal ja kõiges – ka selles, mis oli uus ja sündis täna. Elasin kaotuses ja teadmises, et minult võetakse, sest minul ei ole põhjust ja ma ei suuda ära tõestada enese õigust olemas olevale. Olin alasti ja mul ei olnud mitte midagi peale armetu keha ja iseenda jaoks väärtusliku elu, kuid elu võeti ja keha jäi – enam ei olnud võimalik olemas olla.
Istume neljakesi lõkke ääres. Oleme olnud koos seal ja siin. Oleme neli Hinge, kes on Inimestena elanud ja elavad. Oleme ühes, sest oleme ühest allikast – oleme Algus. Vaatame lõkkesse ja me ei räägi, me teame. Heidame tulle Inimese mälestused ära olnust, juba ära olnud hetkest. Oleme kõndinud ja oleme tagasi algusesse jõudnud. Enam ei ole vaja mälestust alles hoida, sest Inimene on mõistnud oma osa ühises loos.
Hirmud söestuvad, uskumused katkevad, salvestunud ajaloost saab aja lugu. Enam ei ole tähtsust sellel, kes ja mida ja millal tegi. See, kelle käes oli võti, see avas lukud ja sidus valu tegeva aja enese küljest lahti. Andis vabaks nõudmise, et temale tuleb maksta talle tehtud ülekohtu eest.
Otsus oli kui tema eest ära tehtud, kuid see hirm, mis temas endas tema enese elu kaotamise pärast oli, viis tegelikult tee lõppu, see otsus tehti ära. Mees ise ootas, et lõpp tuleks ja lõpetaks ootuse ja see tuli. Tema ise ei tahtnud st ei julgenud edasi elada, sest tema oli see, kes ta sünnilt oli ja tema oli teinud seda, mida oli ise oma hirmus valinud teha. Ometi tahtis ta meeleheitlikult elada – oma elust kinni hoides edasi elada.
Ta ei suutnud enesele andeks anda seda, mida ja milles oli kaasa teinud ja olnud. Ta tahtis olla vaba, kuid seal ta ei saanud ega osanud enam seda olla ja lõputa õudus tundus piinavam, kui lõpuks ära valida – võimalus anda endale vabadus tagasi.
Mees ära olnud ajast võttis vastu oma tee ja Hing sai loa mälestus vallandada, et läbi keha toimuks läbi elamine ja vabanemine. Neli Hinge istuvad lõkketule ääres, nad ei räägi, nad teavad ja enam ei ole seda, mis oli. Neli Hinge seisavad nelja tee ristil ja kõnnivad omadel teedel.
Senikaua oldi ja oodati, et anda mehele võimalus jõuda iseendani ja olla koos iseendaga. See oli enese poolt valitud karistus iseendale – puhastus enese tõestamise õigustamiseks – põhjus, kuidas olla enesesüüst puhas.
Kuid mällu sööbis ja loo keerasid peegelpilti – valu ja hirm – enese kaotus, mis tundus viimasel hetkel teiste süü olevat – kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks pidanud valima. See on TÕDE enese sees – siis ei oleks seda valikut valinud, vaid oleks edasi elanud.
Hinged ei räägi, Hinged teavad ja varjamisel ega peitmisel pole mõtet ega tulemust, sest need ei katta inimest Hinge silmade eest.
Marianne
20.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar