Kui kõik see, mis on ära olnud, on seljataha jäänud, mis siis alles jääb, et tõestada st õigustada oma olemas olemist. Kui üks ema küsib oma lapselt kui iseendalt – Ütle mulle üks põhjus, miks Sina peaksid elama? - mida oskad siis väljamõelda ja öelda. Milline on see põhjus, mis tõestades ära õigustab enda elusana olemas olemise?
Võtsin omaks, et minul tuleb suuta seda teha, sest iseendana olemas olemine ei olnud väärtus. Ära olnut seljataha jättes olin olevas hetkes väärtusetu. Ei olnud võimalik võimatut suuta. Tegin, olin ja andsin, kuid ükski neist ei andnud piisavalt põhjendust, et nüüd tõesti piisab ja enam kunagi ei pea. Lapsena tundus minu lugu ebaõiglane, sest mina ise ei saanud valida tulla – ema ja isa koos olemine lõi võimaluse ja mina tulin (valisin kasutada võimalust). Jah, nüüd tean seda, mida tookord väiksena ei teadnud, kuid see väike laps minu sees oli see, kes ei olnud suureks kasvanud, sest ta uskus endiselt, et temal tuleb leida põhjus, mis rahuldaks ema nii, et tema saaks elama jääda.
Ikka veel, kuigi ise olin suureks kasvanud, polnud ma mõistnud, et osake minust oli seal minevikus kinni ja mina ise tänases päevas olin rahutu, sest oli nii palju neid asju ja lugusid, mis pidid saama heakskiidu, tunnustuse, et mul oleks olemas põhjus, mida ettenäidata, kuid möödunu kaob liivana sõrmede vahelt ja hajub suitsuna tuules. Taas seisin üksinda väljal, võtsin seltsiks kurbuse, tõstsin lõua üles ja ütlesin trotslikult Mina Ise – ja astusin sinna, kus kedagi ei olnud ega keegi näinud mind. Seal eemal ja eraldi ma ei pidanud tõestama, vaid sain olla täpselt nii nagu tahtsin. Olin olemas, lihtsalt olemas nii nagu kõik muu minu ümber. Puu ei küsinud põhjust, sammal ei tahtnud vastust, mäed lubasid tasu küsimata enesel kõndida, tuul paitas möödudes põske ja päike hoidis soojas embuses – kõik oli ja on nii nagu nad on.
Inimeste hulgas ja kõrval olles, nähtaval ja silme all, alustasin õigustuse otsimist. Tegin, et näidata ette põhjus, sest olin ja elasin vaatamise jaoks – heakskiidu ootel. Mina ise polnud väärtus ega nimi kaubamärk – otsisin endiselt vastust küsimustele - Milline on piisav põhjus? ja Kuidas ma selle leian ja teoks teen nii, et olen sellega nähtavalt ja kogu oma elu igavikulise aja, ühte seotud?
Numbritega mõõdetav tulemus on statistika, kuid see ei ole vabadus. Vabadus on astuda oma samm edasi, mitte jääda ootama tulemust. Tulemus ei ole tõestus ega põhjus elavana olemas olemiseks. Mina astusin selleks, et tulemust oodata ja näha ning kogeda, kas saan või mitte enesele pidava põhjenduse ja, et tunda ennast õnnestununa, pidin alati selle saama. Kuid see, mis sammule järgneb on ainult üks võimalus, see ei ole ainus ega siduv või lõplik ja sundus. Mina ei ole teiste pärast olemas. Mina olen olemas kõigega ühte seotuna – üks on kõik ja kõik on ühes - seega olen ma olemas iseendana oma elu elama. Elamine ja iseenda vastuvõtmine on Inimese tee.
Sõdisin vastu teadmisele, et minu elu on parim võimalik, mis saab olla siis, kui mina ise astun, valin ja kasutan võimalusi, kuidas ja millisena ise oma elu elada. Uskusin, et kui suudan ära põhjendada, siis saan tasu st olla ja elada paremini-ilusamini-kergemini – ennast ära tõestades oleks elu pidanud muutuma ja minul olema õigus lihtsalt olemas olla.
Lood sellest, mis, miks ja kuidas unustatakse ära, jäävad alles märksõnad, millele reageeritakse tundena - „Ei suuda tõestada!” „Minult võetakse ära!” „Mina jään ilma!” - kui nägin oma elus vähemalt ühte neist lauseist tõesena, siis uskusin, et teine ja kolmas on ka olemas või kohe tulemas. Need laused olid iseenda poolt kootud võrgus, ajalõnga pidi liikuv hoiatav signaal – Appi, minu aeg saab otsa! - ja tunne olin mina ja mina olin tunne.
Võtan vastu kõik olemas oleva ja selle, mis olnud kui ka tuleva – see on minu elu.
Marianne
17.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar