Luba ma vihkan Sind täna

 

Tere, nüüd me kohtusime.

Tean, et Sina oled õpetaja -

oled minu teel, minule õpetaja.

Ei, mina ei tahtnud veel tulla.

Ei, mina ei tahtnud veel kokku saada,

sest enese sees ma teadsin,

et siis on käes aeg

teha järgmine samm -

astuda iseendana,

et võtta vastu iseennast.

Tahaksin kõvasti uskuda,

et Sina tulid minule haiget tegema,

kuid tean, et mina ise teen,

kui põrgatan end vastu Sind,

kui palli vastu seina -

mina mängin iseendaga

peitust ja pimesikku,

sest siis ma ei vaata

Sinule silma ja enese sisse.

Luba ma vihkan Sind täna.

Luba ma vihkan Sind täna,

et saada jõudu enesele juurde,

võtmaks vastu teadmist,

et Sina ei tee minu eest ära,

Sina ei ulata kandikul kätte.

Sina ootad. Sina ootad,

millal mina ise

leian eneses üles tee

ja astun enesele vastu,

teen ise oma sammu

ja makstes oma hinna

võtan ise oma elu vastu.

Tean, et oled minu kõrval,

ei lähe ära ega jäta üksi,

kuid ma tean,

et selle valu ja viha,

selle kurbuse ja pimeduse,

mis minu sees on,

nende tunnete, mida eneses kandsin,

et need saladused, mida eneses hoidsin,

pean läbi elama mina ise -

seda hetke ei saa ega tee,

keegi olematuks

ega võta minult ära.

Mina ise avan enda.

Mina ise võtan ennast alasti

ja mina vaatan ennast

ja näen ning mõistan -

mina ise olen oma elu

iseendana iseendale elanud -

ei keegi teine ega keegi muu.

Mina ise olen põhjus

ja mina ise olen tagajärg.

Mina ei saa enam

iseennast petta ega peita,

pole lootust

ega leia lohutust,

sest ei olnud olemas,

tulemas ega tegemas

minu asemel kedagi teist.

Mina ise olin see,

kes valis, astus, tegi ja elas.

Nägin ära selle,

miks mina olin

teinud, valinud, olnud -

mõistsin iseennast,

ei, mitte hukka,

vaid imetlesin

enese vaprust ja tugevust -

mina ise olin oma elu elanud,

et hoida ise ennast alles

oma elu elama.

Mina ise olin väärtus,

keda hoida ja kaitsta,

õrnhabras hetk,

mis võis kaduda -

mina ise võisin

iseennast iseendalt

ära võtta ja kaotada -

see teadmine oli põhjus,

miks minul oli olnud hirm,

minu enese sees,

oma elu elamise ees.

Inimesena elamine on võimalus,

mis on kaduv,

sest ühe InimNime aeg on üürike -

see teadmine on Inimese sees

Hinge teelt kaasas -

aeg saab ühel hetkel

lõpetava kuupäeva

ja sellest saab üks lugu

Hinge rändamise teel,

millest võetakse mälestus kaasa.

Hing võtab seljakotiga kaasa

mälestustena need lood,

mis jäävad pooleli,

kui need on pooleli jäetud,

Inimese poolt lõpetamata jäetud.

Tere, me kohtusime.

Tean, et Sina oled õpetaja,

vastu peegeldav peegel,

kelles näen ise ennast

ja saan kingiks võimaluse

lõpetada, iseenda loona,

ära üks lugu

Hinge rändamise teelt.

Marianne

22.08.2020.a