Selle loo sees on koos mitu lugu - tegelased ja põhjused on samad - on tulija ja olija, on nimi ja koht, on piir vahel ja väljajätmine - ei jagata ära olnud ja olevat aega. Kirjutades elasin eneses läbi inimeste rändamisi, uue koha peale kolimist ja sealsete, vanade olijate tundeid. Hiljem, kui olin juba eemal, siis sain aru, et see oli minu sündimise lugu - ei pea kolima maa peal, ühest kohast teise, sama saab kogeda sündides ja elades ühe pere sees. Sellest kogemusest sündis minu otsus olla - Mina Ise , et tõestada oma elu elamist.
Üksik puu kasvab lagedal väljal. Seal üksinda seistes on ta erinevate aegade tuulte käes, kui inimene, kes Mina Ise-na tõestab oma elu elamist. Puu on nii tugev, kui on seda tema süda ja juured maa sees. Tal ei ole nähtavat seltsi ega tuge seal väljal. Ta ei ole kasvanud ühes ega ole koos teistega. Puu on küll suure Maailma sees, koos kõigega, kuid ta on nähtavalt eraldi.
Lind nokas või tuul oma embuses kandsid seemne ühes endaga ja poetasid seal paigas maha. Inimene inimeste hulgas valis ise olla Mina Ise. Puu sirgus ja inimene kasvas. Puu ei saa vahetada kohta ega astuda mujale elama – tema on ja jääb sinna, kus ta on. Inimene saab valida, kuidas ja millisena ta oma elu elab. Ta võib istuda toas, lukustada enda Maailma seest välja. Kõndida metsades, hulkuda rabades ja tõmmata oma mütsi silmile. Püüdes nähtamatuks jääda, hiilida vaikselt varjudes. Tõmmata piire teiste ja enese ette ja vahele, et olla iseendale nähtavalt eraldi.
Inimene sünnib maa peale ja rahvuse sisse, oma vanematele ja naabrite kõrvale – ta tuleb inimeste hulka elama. Inimesega ühes on erinevad nimed - ta saab oma vanematelt teda eristava nime, riigilt rahvuse ja kodupaigalt enesele sünnikoha. Nimedega ühes käivad samanimelised inimesed. Kui kõigil on sama nimi, siis nad oleksid justkui koos, sest nad on nime sees koos. Kuid hoolimata sellest, et nimed on küll samad sõnad, ei ole inimesed alati ühess – see juhtub siis, kui nad ei näe teises iseennast.
Kui aegade tuul lennutab inimest ühest paigast ära, teise paika, siis ta on seal tulija, kes tuli. See tulija, kes ei ole oma, see on võõras ja see teadmine loob inimeste vahele piiri, kus üks on sees ja teine jääb välja. Piirid on inimeste vahel ja ees, neist ei tohi ega taheta üle astuda. Piiridega ühes käivad reeglid, nähtamatud ja nähtavad. Need nähtamatud on kirjutatud aja- ja kohamäluna inimeste sisse ja just neid on kõige raskem järgida ja on keeruline neist kinnipidada. Nende rikkumine selgub sageli siis, kui sammud on astutud ja teod on tehtud, on ära tehtud. Need piirid jagavad inimesed Minuks ja Sinuks – Sina-d on võõras ja väljas. Mina-d on omad ja nendega ollakse ühes. Need inimeste ja nimede vahelised piirid ei järgi loogilisi teid ega avalikke kaarte. Nende piiridega tähistab inimene oma Mina piire suures Maailmas.
Olles koha nimega seotud peaks inimene saama olla kohaga ühes st samanimeliste ja seal elavate inimestega koos, kuid ta ei sulandu ega saa olla seltsis, kui need nähtamatud ajast tulenevad piirid on ees ja vahel. Maa võtab inimese vastu ja hoiab teda. Soovides olla inimestega koos, kuid saamata seda, saab tulija haiget ja loob omad piirid, tõmbub nende sisse ja ehitab müürid, mille sees elab Mina Ise – oma elu.
Oma piiride sees on ta väljas nö eikellegi maal, kuid tema elukohas on ajalugu, mille sees on seal olnud ja äraolnud inimeste lood. Nemad seal ei ole tulija algus. Tema on tulnud ja astunud majja – võtnud selle endale. Kuid inimeste mälus on ajad, kui seal elasid ja olid veel teised. Kuigi tulija ei võtnud kelleltki mitte midagi ära ja on seal, kus temal on õigus olla, vaatavad inimesed teda, kui sissetungijat – see Maa, mis oli nende oma, sest seal elas üks Mina, on nüüd ära võetud, sest seal elab Sina.
Viisakust on õpetatud kodus ja koolis, omandatud kasvamise teel, kuid need on head välised kombed – see ei ole inimese süda. Inimesel ei ole vaja Sina-sid, tema vajab teist Mina, et tunda ennast turvaliselt. Inimese Maailm on terve ja hoitud, kui seal kestab see aja lugu, mille sees ta on tundnud ennast kodus olevat. Inimene ei saa olla enam see, kes ta oli, kui tal ei ole enam alles seda, mis temal oli – tema elu ja aeg leiavad koha mälestuste riiulil.
Koha peale tulijal ei ole algusega sidet, sest teda ei olnud siis, kui oli ... ja oldi ... . Ta sai tulla ja saab olla kellegi teise asemel, keda enam ei ole. Kuigi inimene teab, et ära läinu lahkus ise, on temas tunne, et tulija võttis ära läinu koha endale ja sellepärast ei saa üks Mina enam tagasi tulla. See on kibe valu inimese sees, kui ta mõistab, et ta ei saa tagasi seda, mida enam ei ole. Ta ei saa endale tagasi tuua ära olnud aega. Inimese mälestustes on sees, mis oli ja see ei sulandu tulijaga, vaid seab piirid vahele ja, kui paiga peale jäävad alles need Sina-d, kes on õppinud olema väljas ja eraldi, siis nad ongi nimest ja kohast eraldi. Tulijate ajamälus on teadmine, et neid ei võetud Mina-na ega seotud olnuga ühte. Neile anti ostetud majade võtmed ja öeldi Tere tulemast!, kuid ei avatud ajasüdant – nende koht mälestustes on teisel pool aja piiri – oli enne ja on nüüd.
Mälestusteaega jäänud inimesed oleksid kui endiselt elus, elamas samal ajal samas kohas. Ära läinud Mina-de majad on kui nukkudemajad, mis elustuvad mängijate kätes – mälestustega mängijad liigutavad aja lugu ja kardinaid ette tõmmates jätavad nad Sina-d, kui võõrad nende taha – oma eludest välja, kohaga seotud mälestustest välja.
Kui inimene on olemas, siis tema on see lüli, kes annab olnu edasi – tema on side ajas, ühendus olnu ja oleva vahel. Kui inimene annab edasi, siis olija olevikus saab hoida ja anda kunagi ise edasi – nii kestab aeg olijate olemas olles edasi. Inimesel on anda, sest tema on sündinud ja elanud – temas ja temal on tema enda ja eelnevate aegade mälestused. Kui inimene ei anna edasi, siis katkeb lüli, sest seda, mida pole edasi antud, seda ei saa hoida ega edasi anda. See on elavate inimeste kohustus ja vastutus – Mina annan oma ja olnud aja edasi sellele, kes on olemas.
Marianne
13.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar