Mitte miski ei tundu olevat püsiv ega käegakatsutav peale argipäeva kohustuste ja minu enese. Kus ja milles on takistus, kui mina ei saa seda, mida minu Mina tahab? Kas teele minnes ütlesin iseendale, et mina pean saama, sest Mina tahan või soovisin kogemust kogeda?
Kui läksin teele, et püüda tulemust, siis saadud kogemus oligi ju tegelikult minu tulemus. Kuid ometi tunnen ennast puudutatuna, kui tulemus ei aidanud minu Minal särada ega taganud positiivset tähelepanu. On teadmine, et nähtaval astumisel on nähtav tulemus – tuuleta paat ei liigu ja aerudega sõudes lähevad peopesad katki. Jõuga enese liigutamine on eneselõhkumine. Tunnen eneses sundust – mina pean liikuma, sest pean saama nähtavalt positiivse tulemuse – Minaaaaa tahan!
Kui minu Mina sai haiget, siis see tähendab, et läksin tähelepanu saama ja avalikus ruumis olles teadsin, et ma sain enesele tähelepanu, kuid ma ei tulnud selle kogemisega toime. Tundsin, et mina ei saanud soovitud tähelepanu – seda õiget, mis oleks taganud minule vajaliku tulemuse ja seega ma kaotasin ning minu Mina tundis ennast puudutatuna ja nähtamatuna olevat – ta tundis ennast ohus olevat, sest ei olnud suutnud enesega malet mängides õigeid käike ette näha ja õigel moel ning ajal astuda.
Minu Mina sai haiget, kui avalikus ruumis jäin ilma soovitud tähelepanust ja selle asemel teadsin, et saadava tähelepanu kvaliteet või kogus jätsid minust kehva, inetu, viletsa jne mulje. Minus on teadmine, et mina ei saa seda teiseks teha, sest see hetk oli reaalselt kõigile nähtavalt olemas. Mina ei saa muuta ära olnut ja see teadmine ei anna rahu. Minu Mina tahab tunda, et ta on võimas ja tugev, sest oskab vältida enese jaoks valet ja võidab õige tähelepanu kogemise.
Minu Mina tahab jätta tegemata ja tunneb vastumeelsust, kui olen olnud sunnitud tegema seda, mille tulemusel saadava tähelepanuga ei tule ma toime – see on teadmine, et muljejälg minust jääb vilets. Tõestan rohkete sõnadega seda, millist tähelepanu endale vajan. Ennast õigustades ajan taga ühte konkreetset tähelepanu, vajan vaatamist sellele küljele, mida, ennast üles upitades ja valgusesse sättides, lahkelt näitan. See käik peab suutma eemaldada vale tähelepanu sellest küljelt, mis ei tohi välja paista.
Mis see on, mida inimesed vastuvõtta ei taha, kui nad tahavad ennast lohutada ja hoida eneses alles oma uskumusi? See on teadmine, et ei ole olemas oleks olnud ega poleks olnud, sest sellel ei ole tähtsust, mida või kuidas oleks teisiti valitud – erinevatel teedel käies või käimata jättes jõuab inimene ikkagi sinna, kus ta on, sest see on koht, kust tema tee viib edasi.
Ei ole vahet, kust ja kuidas oleksin astunud - tulemus oleks sama olnud. Haiget saanud Mina on see, kelle uhkus sai haavata, kui tahtsin särada ja tähelepanu. Mina ise sain kogemuse, millega ühes kasvan. Mida mina ise ilma tähelepanu saamata teeksin? Kas see on seesama, mida püüdsin teha või oleks see hoopis midagi muud?
Marianne
25.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar