Meie õppetunnid, inimesena, algavad üsna sageli sellest, et saime selle, mida ei tahtnud või jäime ilma sellest, mis oli juba käega katsutavas kauguses. Kogedes reageerime tunnetega. Kasutame tundeid, et alustada vastupanu edasi liikumisele, sest tahame saavutada toimunule vastupidise tulemuse. See hetk on vaatenurga vahetuse koht. Küsimus on selles, kas me mõistame seda ja oleme valmis vaatama ringi, et leida üles too teine nurk ja vaadata sealt, kuidas on, kui näha Maailma ja ise ennast teise poole pealt. See on võimalus vaadata iseennast selle külje pealt, kuhu ei ole ehitatud varjavaid müüre ega ette laotud lugu teiseks muutvaid sõnu. (See lõik siin, ootas, nö valmiskirjutatuna, pea kaks nädalat oma aega. Täna kirjutasin siit edasi, algul endas, siis läbi elades ja hiljem väljakirjutades mõistmiseni jõudes. Mitte miski ei ole juhuslik ega ilma põhjuseta.)
See siin on lugu sellest, kuidas täna enese seest teed otsides kõndisin. No vot ja olengi nüüd siin kohas, kus on olen nö ilma jäänud ja on aeg, kus ja kas valin tahta, kasutada teist vaatenurka – veel ei taha. Tahan jonnida ja seda, et mul on enesest kahju ja tõsta lõug üles, et olla Mina Ise – olla tugev ja tulla Maailmas oma elu elamisega toime.
Inimene otsib lahendusi, kuidas anda endale seda, mida ta vajab. Tal on olemas eesmärk, mida soovib saavutada ja vahendina on tal kasutada ainult tema ise. Inimesel on olemas eesmärk, mille peab saavutama, sest siis saab ta teostada seda, mida tahab. See on nagu enese ja oma eluga male mängimine, kus inimene mõtleb välja strateegia, paneb paika rajad, kuidas, kuhu ja miks ta astub, et jõuda hetke, kus ta saab öelda sahh-matt „shah mat” - kuningas on surnud – võit on käes.
Täna hommikul tundsin ennast halvasti. Kusagil minu sees ei olnud lood nii nagu oleksid võinud olla ja tundsin, et mul ei ole seda, mida vajasin, kuid ei saanud aru, mis see on, mida vajan. Alustasin enesehaletsusega. Vaatasin ringi, et kasvatada enese sisse viha. Otsisin, kuidas anda enesele läbi tunneteenergia jõudu ja võitlustahet juurde – kuid ei mõistnud, kelle vastu ja mille jaoks. Vaatasin endasse ja esitasin küsimusi. Ahaa – okey, mina vajasin tähelepanu, kuid miks ja mis oli see, millele ma ei tahtnud tähelepanu. See on nii, et mida meeleheitlikumaks läheb soov varjata seda, mida teistele näidata ei taheta, seda suuremaks kasvab vajadus saada teisale tähelepanu – üks on vaja vahetada teise vastu välja.
Kõndisin ja küsisin ja vastasin. Mida ma endast teada sain? Olin leidnud enese jaoks lahenduse, kuidas eemaldada takistus teelt. Olin võtnud omaks uskumuse, et see, mida siin avalikult teen – kutsun inimesi osalema ühises loomises ja minu poolt väljapakutud üritustest osa võtma – kohtab vaikust, sest Minu NIMI ei ole turvaline ega tuntud kaubamärk. On üks, kes kirjutab ja arvab, kirjutab ja reklaamib, kirjutab ja jagab jne – kuid las ta teeb seda, karavan läheb mööda teed edasi.
Uskusin, et kui minust tuleks – nii uskumatult, kui see ka minu enese või kellegi teise jaoks kõlab, ei vähem ega rohkem kui – Sauvo aastainimene – siis minu nimest saaks kullaprooviga kindlus. Siis kõlaksin kohalikele soomlastele tuttavalt ja turvaliselt ega oleks arusaamatu keegi, kes eile alles tuli ja täna juba tahab olla nii nagu oleks siin alati olnud. Ma ei tahtnud seda tiitlit niisama saada, vaid selle kõige põhjal, mida siin teiste ees olen teinud. Seda ei ole vähe olnud ja selles on väärtus olnud.
Mõistsin iseennast – minul oli teema, mis vajas lahendust ja ma leidsin tee, kuidas see saavutada ning tahtsingi selleni ulatuda, sest vajasin tugevat nime, et saaksin olles ja luues oma loomele tähelepanu ja osavõtjaid. Õhuloss kukkus kokku. Teisipäeval oli aastainimene pildiga lehes – see ei olnud mina ja täna kustutasin ära viis üritust, kuhu oli küll huvilisi, kuid ei ühtegi osaleda tahtjat. Seisin hetkes, mida ei tahtnud kogeda – olin teinud enesele liiga, andnud ära võimaluse, et keegi ikkagi tuleb, sest tahab tulla. Raske vastuvõtmise koht – minul enesel ongi täna olemas ainult see, mis minul olemas on – Mina Ise ja minu nimi.
Mäletan, et kusagil kevade lõpus või suve alguses see aastainimese mõte kusagilt tuli. Lasin sellel olla, sest miks ka mitte – kõik on ju võimalik, kuigi vahel tundub, et mitte üldse. Täna sain siis aru, mis selle mõtte-uiu tegelik põhjus oli. See oli minu enese poolt enese aitamiseks leitud lahendus, et saada enesele soovitu. Vaat, millist malemängu ma enese sees, justkui enese teadmata, iseendaga mängisin.
Vajasin võimalust olla see, milline ma olen ja teha seda, mida valin teha ning, et astudes oleks olemas koht, kuhu jalg järgmis(t)e sammu(de) tegemiseks panna. Oleks vaba võimalus loominguga ühes liikuda. Vajasin meeleheitlikult tähelepanu oma nime näitamisele, sest ei tahtnud, et mina ise vaataksin tõtt sellega, et olen saanud vabalt valida ja luua kõike, mida olen soovinud – minu nimi ei ole olnud takistuseks, kui minu lugudele on olemas olnud aeg ja koht.
Kõndisin järgmise uskumuseni – see, mis on minu jaoks väärtuslik, see on teiste jaoks väärtusetu, sest seda, mida minul on anda, seda ei ole teistele vaja, sest minu armastus ei suuda muuta Maailma. Miks tahan muuta – miks ei ole rahul armastusena olemas olles?
Minus on vajadus muuta, teha teisiti, sest siis olen see mina - nii tõestasin ennast iseendale. Olen tahtnud olla parim ja päästja, päästa inimene inimese käest ära. Tahtes muuta Maailma kasutasin jõudu ja vastupanu, et luua kaos. Kui on kaos, siis lõhkudes olemas olevat on vanade mustrite ja kohtade lammutamine-kaotamine. Vana kadudes saab luua uue ja see on minu võimalus seda teha ja, siis on selle sees olemas koht ka minule. Kuid muutust soovides ja muutusi teostades astusin ruumidesse ja võtsin enesele ruumi. Jätsin alles vähem, kui inimene ise polnud veel tahtnud-valinud muutust – tegin tema Maailma katki või määrisin selle ära – sest mina valisin olla kaos. Olen tahtnud omamata kohta omada kohta teiste Maailmade sees.
Oma teel teen ja loon, sest minul eneses on seda vaja. Lugude tulemus on minu enese muutumine, mitte Maailma muutmine. Minul endal on mind ennast iseendana vaja, kuid ma ei ela üksi ja iseendale palka ei maksa, selle saamiseks on mul vaja teistele meeldides vajalik olla. Valitud vaatenurk oli – teen, sest minule enesele on tulemus vajalik ja mina jään ilma, kui ei ulatu soovituni. Kaotuse hirmu tundes pean suutma olla teistele vajalik, et saada läbi nende enesele vajalik. Kui mõistsin, et mina ise vajan energiatantse ja ujumist vees ning luues selle võimaluse enesele ja teistele, siis jättes tulemata ja võimalust kasutamata, jätsid teised minu minule vajalikust ilma – seega olin mina ohver ja nemad (nimetud inimesed) olid süüdlased.
Uskumus – mina ise st minu poolt loodav on väärtuslik st vajalik minule endale, kuid kui see pole vajalik teistele st väärtuslik, siis järeldasin sellest, et teised ei tule minuga koos olema, sest mina ise pole väärtuslik. Vahet ei ole, kus, kuidas ja mida tegin, järeldus vaikivale tulemusele oli sama, sest Mina olin mina. Kasutasin võimalusi, kus nägin võimalust tõestada oma nime väärtust – tegin teiste jaoks, et siis kui tuleb minu enese aeg st minu lood, siis inimesed teavad ja võtavad mind vastu ja tulevad koos olema. Kuid nad ei tulnud, kuigi olid nö neile tehtu vastu võtnud.
Täna olen püsinud tunnete sees, loonud uusi foone lisaks, sest ei ole leidnud teed edasi. Soovisin luua kaost ja püsida paigal, et oleks hirm ja lootusetus – tahtmatus edasi astuda. See on enese hoidmine, enese eest kaitsmine. Vanast mustrist lahti laskmine on valus ja vaevaline, sest olen ise ennast ära lammutamas. Olen ise uskunud, et pean ennast tõestama ja selle jaoks pean ennast õigustama – ära seletama – miks ja mille jaoks ma tahan seda, mida vajan. Olen rutanud iseendastki ette, sest uskusin, et pean seda tegema – Mina Ei Pea iseennast iseendale ega teistele ära tõestama.
Mis ja miks juhtus – eile läbielatud ja lendu lastud lugu lõhkus ära vundamendi ja vanad, tõestamiste-õigustamiste mustrid varisesid kokku. Lõin ise peatuse, et mustrites olnutest ja mustritest tulenevatest tunnetest, neid läbi elades, läbi astuda. Seega ei saanudki ega olnud kohta ja aega välisele Maailmale, sest oli aeg enese Maailma sees olla – vana, ära olnud aja varemete segaduses iseennast üles leida.
Marianne
21.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar