neljapäev, 28. veebruar 2019

Me tulime kolmekesi tagasi





Kevadise veed
rajavad endale teed,
sulatavad lume
ja kasvatavad väge.
Veed pääsevad valla
lume ja jää kütkest,
tormavad alla
vahutavatest kärestikest.

Vesi on külm ja karge,
verd tarretavalt jäine,
talve hingus,
pakase embus
on vee märjas suudluses.
Selles ei ole
suve pehmust
ega sulnist leebust.

Vana väsinud koer,
kes jääservale astus,
et kustutada janu,
vee sülelusse vajus.
Polnud jõudu
ega pidavat pinda,
tundus, et on hilja,
jääb vaid hüvastijätt.

Päästev käsi välja sirutus,
aga taas jää murdus,
jalge all põhjatu tühjus,
kaks suplevat hinge
koos olid vee vallas.

Teine koer ankruna
kalda peal seisis,
siis käsi leidis kaldas prao
ja ennast välja sikutas.
Koer pangalt korraks kadus,
kuid siis leidis jõudu,
teda vool ei viinud kaasa,
sest käsi kaelarihmast vedas
ja nii koer jõest välja ronis.

Nii külm oli vesi,
mis kummikutes ujus,
selle tarretav jäisus
liikumise halvas.
Veebruari viimasel päeval,
kui jäine vesi hammustas
oli päikese paistes
paljajalu seistes
nii soe ja helge.

Kevad päikese soojus,
talviste vete jäisus,
kolm lumevärvi luike
meist huigates üle lendas -
me tulime kolmekesi tagasi.


Marianne

28.02.2019.as

Kommentaare ei ole: