Me tulime kolmekesi tagasi

Kevadise veed

rajavad endale teed,

sulatavad lume

ja kasvatavad väge.

Veed pääsevad valla

lume ja jää kütkest,

tormavad alla

vahutavatest kärestikest.

Vesi on külm ja karge,

verd tarretavalt jäine,

talve hingus,

pakase embus

on vee märjas suudluses.

Selles ei ole

suve pehmust

ega sulnist leebust.

Vana väsinud koer,

kes jääservale astus,

et kustutada janu,

vee sülelusse vajus.

Polnud jõudu

ega pidavat pinda,

tundus, et on hilja,

jääb vaid hüvastijätt.

Päästev käsi välja sirutus,

aga taas jää murdus,

jalge all põhjatu tühjus,

kaks suplevat hinge

koos olid vee vallas.

Teine koer ankruna

kalda peal seisis,

siis käsi leidis kaldas prao

ja ennast välja sikutas.

Koer pangalt korraks kadus,

kuid siis leidis jõudu,

teda vool ei viinud kaasa,

sest käsi kaelarihmast vedas

ja nii koer jõest välja ronis.

Nii külm oli vesi,

mis kummikutes ujus,

selle tarretav jäisus

liikumise halvas.

Veebruari viimasel päeval,

kui jäine vesi hammustas

oli päikese paistes

paljajalu seistes

nii soe ja helge.

Kevad päikese soojus,

talviste vete jäisus,

kolm lumevärvi luike

meist huigates üle lendas -

me tulime kolmekesi tagasi.

Marianne

28.02.2019.as