Sina ja Mina lood XIII – Mõistmatute sõnelused

Kui õpetades ja juhiseid jagades

hakkame teist inimest

mööda oma enese teed

kättpidi järele vedama,

et näe - siin oli nii

ja seal tundsin end naa,

edasi astusin niiviisi

ning välja jõudsin sedasi -

tee nüüd Sina ka,

sest see oli lahendus,

mis Minu elus toimis -

siis teise käest lahti lastes

saame enesele õlale patsutada -

Skaudi päevane heategu,

kui teise tema enese käest

lõpuks päästsime.

Kuid siis ütled Sina Minule,

et Mina ei mõista Sind

ja siis ütlen Mina Sinule,

et Sina ei mõista Mind,

ning üksteist mõistmata,

me sõneledes kõneleme -

„Kuidas Sina ei saa aru,

mida Mina mõtlen või tunnen,

kuidas tegelikult olen

oma sõnade sees ja taga

ja mida Mina

üldse vajan või tahan,

millisena Mina

suurt Maailma

enese seest välja

vaadates näen.

Miks pean Mina

Sinule seletama,

ära rääkima

ja ettenäitama,

kuidas Mina,

kokku ja lahti käin.

Kuidas Sina aru ei saa,

et see siin olen Mina,

kes eraldi Sinust seisab

ja on Mina iseendana!”

- nii ütled Sina Minule

ja seda sama

ütlen Mina Sinule,

me mõistmatutena

kõneldes sõneleme.

Liivast ehitatud linnad

ei ole kunagi ühesugused.

Inimesed ja nende elude teed

hoolimata tunduvast sarnasusest

ei ole iialgi samasugused.

Marianne

29.03.2019.a