Oma ühest käest teise andes

Enamus oma ajast me mõtleme sellele, mida meile enesele on vaja, mida tahame ja otsime. Me usume, et asjad meie ümber nö juhtuvad meie pärast ja jaoks, neid tehakse ja nad sünnivad meile kingituseks või siis ka kiusuks. Maailm tiirleb ümber meie, sest meie oleme selle nabad ja keskpunktid. Jah, me teame ja tunneme, et oleme üksteisega seotud ja teiste sammud võivad ning saavad meid puudutada või tõugata, kuid ikkagi vaatame ja võtame Maailma läbi iseenda, sest me olime ja oleme oma teel esimesed. 

Me toriseme, kui teise puudutus lükkab meid liikvele kiiremini, kui ise seda soovisime. Me jonnime, kui teine seisab justkui meie teel ees ja me ei pääse temast kuidagi üle ega ümber. Me nutame, kui meid tõugatakse sissetallatud rajalt välja ja jäetakse tundmatule maale oma teed otsima. Me tunneme sooja, kui meid oodatakse ja võetakse vastu või ühes. Me tunneme armastust, kui teise valgus juhatab pimeduses meile teeraja kätte. Me naerame, kui vaatame kõveraid pilte peegeldumas järvevees.

See kõik on meie rännak teel, kas siis koos kaasteelistega või üksi astudes, kuid täpselt nii nagu hetkes on. Me mõtleme sellele, mida saime teistelt puudutuse läbi kaasa, peame silmas oma kasu ja eesmärke, kuid mis jäi meist teele, kuidas ja mil moel puudutasime neid, kellest möödusime, kellega kõndisime kõrvu. Kas adusime, et vahel oleme olemas just teise inimese jaoks ja tema pärast, sest meie osa oli iseenda olemas olemisega teise teed toetada – meie olime kink teisele inimesele. Kuid, kas me saime sellest ise aru ja mõistsime oma osa või vaatasime mööda ja otsisime ikka seda, mida meie kogesime, arvustades seda, mida ja kuidas meile anti ja tehti.

Oma teed käies on igal ühel kaasas oma mõõdupuu, millega mõõdame ja kaalume saadava ning ära antava kogust, hinnates kasu ja kaotuse tasakaalu ning see saab tihti määravaks, miks tunneme puudutust kogedes ilmajäetust, ärakasutatust või ülekohut – need on meie enese tunded, mis meis kasvavad ja vohavad – see on meie mätas, millelt Maailma vaatame.

Me olime tuule paitus, kes pühkis möödudes põselt pisara või rannalt kivi korjama kummardades olime teisele sillaks üle vee. Mida saime meie sellest, et olime oma teel lihtsalt olemas olles? Me saime sooja puudutuse elavalt hingelt – meid oli just sel hetkel selles kohas sellele inimesele vaja – just meie saime anda selle, mis viis teist inimest toetades edasi ja tema koges hetkes teadmist, et ta ei ole siin üksi.

Sina puudutad Mind ja Mina puudutan Sind, kui me möödume teel – me oleme olemas teineteise jaoks ja pärast, sest me mõlemad oleme ühe terviku osad - Sina ja Mina, me oleme üks - teinetsit puudutades võtame me oma ühest käest ja anname iseenda teisele käele.

Marianne

09.03.2019.a