Kusagilt
kostus üks heli, mis katkestas vaikuse. See hääl tuli, oli ja
hääbus. Heli kõlades keha võpatas veel enne, kui meel jõudis
reageerida. Sa küll nägid, mis juhtus ja mõte liikus infoga, et
ohtu ei ole, kuid Sinu keha oli juba reageerinud. Keha liikus
omasoodu, Sinu tahtele allumatult. Sinu keha reageeris nii nagu oleks
tõeliselt puudutada saanud. See on Sinu keha mälu, need on mustrid
Sinu kehas, mälestused juba ära olnud hetkedest, mil Sina tundsid
hirmu uuesti valu kogeda.
Kord
usaldasid Sa Maailma olles avatud ja uudishimulik, sest soovisid
kogeda, kui olid ja astusid, kuid siis said Sa haiget, sest Maailm
astus, ootamatult ja ettehoiatamata, Sulle vastu ning Sina olid
kaitsetu tema ees. Ütled endale, et võpatasid sellepärast, et
ehmatasid ootamatu heli peale. Hääl kõlas ähvardusena, kasvatas
hirmu ja sundis keha läbi võpatuse paigale, keelates edasi
astumise. Pidid peatuma ja ringi vaatma enne, kui usaldasid edasi
minna. Keha värises, sest proovis hirmust läbi vibratsiooni
vabaneda, kuid Sina sulgusid ja surusid hirmu alla, sügavamale enda
sisse. Sa keerasid, kui korki kinni, et hirm ei pääseks Sinust
välja ja Sina ei peaks talle otsa vaatama.
Keha
mälu, mustrid kehas on kui puude aastaringid, mis kirjutavad üles
info juba ära olnu kohta. Kustutades oma mälust valusa kogemuse
salvestasid Sa selle meelepidamiseks oma kehasse. Heli kõlades
reageeris keha nii nagu oleks taas käes see hetk, mis kord juba ära
oli – mälestus avanes, kuid Sina ei mäletanud seda.
Marianne
25.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar