Minus
on hirm, et jään kinni sellesse aega ja kohta ega pääse edasi, sest ikka ja jälle pean otsa vaatama kestvas olevikus asjadele ja
inimestele, mida/ keda ma näha ei taha. Ma ei taha siin olla, sest
tunnen, et siin olles pean ennast kaitsma välise eest, naerdes läbi
pisarate – mis veel võimalik on, kuidas veel saab oma elu
huvitavamaks elada – mina olen üüriline teise omandi sees.
Koledus
ja räme inetus on ümberringi, sest seal on sassis ja segamini,
kuhjas asjade ja katkise looduse mäed. See siin ei ole minu kodu ega
õu. Siin majadel on salvestavad silmad ja majades pesata kägudena
lendavad inimesed. Ei ole mul kardinaid, mida tõmmata ette, et
ehitada seinu minu ja välise vahele. Vaatan aknast välja ja näen,
sõidan läbi ning mööda ja näen, lähen õue kõndima ja ikka
näen. Taas pööran pilgu teisale, sulgen silmad ja kõnnin selga
keerates avaruse poole, sinna, kus olen vaba.
Maailma,
minu ümber, kui lego klotse tõstetakse ringi. Huvitav on teadmine,
mis täna saab pargitud akna alla, mida ja kust veel vähemaks
võetakse või juurde listakse. On teadmatus, millal piiridest üle
ja sisse sõidetakse, taas puudutades ja lükates, et oma omandi
omamist rõhutades tõestada. Suurtel meestel, kes pole veel suureks
kasvanud, on suured kompleksid. Kätega rinnale trummeldades ja jalga
tõstes maad märgistades, möirgavad isased ahvid üle maa – see
siin on minuuuuuuu ... meile, teistele, laenuks kasutada antud on see
Maailm.
Need
on majad, millel paberil on omanikud, kuid päriselt ei ole mitte
kedagi, kes armastaks maja tema enese pärast. Maja on ühele omand,
kinnisvara, mida on üürilised palgatud hoidma. Kui üürilisel
tekibki kodutunne, siis ootamatult tuleb kusagilt huvitav üllatus,
mis taas seab õiguse jalule – see siin on teie ajutine hetk, mis
tundub ometi kestavat terve igavik. Kui üürimajas elad, siis pead
tegema ja olema nii või naa, iseenda valikuid on vähe, leppimist ja
vaikimist kuhjaga. Vahel tundub, et üürnikud polegi enese omad,
vaid üürimajas elades peremehe omand.
Minus
on tahe sisustada, luua endale turvaline pesa koduste seinte varju,
oma maja sisse. Tunda päikest ja soojust, rahu ja vaikust, näha ilu
enese ümber, et ust avades ja aknast välja vaadates Maailmas
vahelduksid vaid looduse ja aja värvid ning mööda uitaksid loomad
ja lendaksid linnud, et mitte kellegi ekskavaator ei purustaks
maapinda ega nii mööda minnes saag langetaks puud, mis varju andes
toeks mul oli. Omaniku õigused ja valikud ning üürniku valitud
valik, kui ei sobi võta oma seitse asja, seljakott ja reisikepp –
suur Maailma on 24/7 avatud.
Tulevad
ja läheva üüriliste read. Ühed majale juurde lisavad, teised
jälle vähendavad, ikka oma tahte ja tahtmatuse järgi, lubatu
järgi, oskuste järgi – huvitavalt ja valikuliselt, kuid mitte
keegi ei vaata maja ega tee selle järgi, mis majale on vaja. Maja,
mis olles küll peavarjuks ei ole tegelikult ühelegi inimesele päris
koduks, sest taas astuvad elanikud edasi, kui tuul pöördub ja
malenuppe laual liigutatakse. Vaid ämblik, kes pilgu alt pääsenud,
oma lühikeses ajas maja tõeliselt ja päriselt oma koduks peab.
Marianne
23.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar