päevadekaja
Valguse kasvades
pimedus kahaneb,
varjude hajudes
peidetu nähtavaks saab.
Jah, Sul on valus,
sest kõik pole ilus.
Jah, Sinul on häbi,
sest kõikjal on jäljed
sellest, mida oled teinud
kui pimeduse hämaruses
olid ja astusid.
Siis kui
veel uskusid,
et kõik kaob,
ei jää jälgi ega märke,
võid olla ja teha -
kõigeks
oli vaba voli,
sest keegi ei näinud
kulisside taha,
kui laotasid varjud
ja sulgesid silmad.
Nüüd valguses
seistes
on nii nagu on,
kuid enese sisse peites
veel lootust on,
et Sinule jääb alles
üks varjatud koht,
kuid seal oled Sina ise -
seistes valguse
käes
enese sees
enese ees -
Sa oled
alasti.
Kas me päriselt nägime
kõikide nende nägude,
olemuse väljenduste,
kardinate varju peidetu,
sosinate ja sahinate
sisse ja taha,
Me näilises näivuses uskusime,
et kandsid rõivaid,
mida tegelikult ei olnud.
Näiline välimus
oli meie meelipettev kujutelm -
Keiser nüüd on saanud
uued rõivad.
Marianne
07.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar