Sa
teed oma elus ühe olulise valiku ja siis jääd selle juurde
kindlaks, sest Sa usud, et nii on õige. Sa ei ole oma valikuga
rahul, Sa oled selle sees vangis, kuid Sa ei julge uuesti valida,
sest kahtled oma oskuses enese jaoks õieti valida. Kord ju valisid
ja läks nii nagu see läks. „Ma
ei saa!” oli takistus Sinu sees ja see seisis Sinu teel ees.
Lihtsam tundus ringi keerata ja jätta pooleli, kui astuda vastu
sellele, mis Sind hirmutas. Ees ootav oli raskus, mis laskus koormana
õlgadele, kui astusid hirmu poole.
Kus on piir eneselõhkumise ja
kasvamise vahel. Kuidas teha vahet jõuga sundimise ja väljakutse
vahel. Kuidas arusaada, kas otsus peatuda tuli sellest, et valitud
valik oli õppetund valida uuesti või siis pelgusest tulenev lahti
laskmine. Kui
kurta kõva häälega Maailmale oma raskusi, siis soovitatakse Sul loobuda või edasi pingutada, alla anda või ennast lõhkuda. Kuidas
siis valida seda, kuidas valida? Jää seisma, taltsuta oma
hingamine, ole vaiki ja kuula, lase kõigel olla ja tunneta iseenda
olemist, soovi ja tahet. Sa tead vastust, Sa oled seda kogu aeg
teadnud, aga kõik eelnev on olnud Sinu taktika, kuidas pääseda
sellest, millele Sa otsa vaadata ja, mida enesele tunnistada ei
julgenud – olla aus iseenda ees ja oma teed mööda edasi astuda –
valida uuesti.
Hirm
Sinu sees aitas kasvada sellel, mida Sa kartsid. Ka selga keerates
jäid Sa tegelikult oma hirmu piidlema ja endale ettekujutama. Sa sidusid ennast oma hirmuga ühte, et kontrollida tema
olemas olemist, asukohta ja tegevust. Sa halvasid iseennast ja seisid
paigal. Sinu hirm oli ankur, mille külge Sa ennast köitsid, et
vältida edasi astumist. Sinu hirm oli võimalus vältida seda, mis
saab siis, kui ...
Sa
ei lasknud oma hirmust lahti ja Sa ei astunud. Omades oma hirmu Sul ei olnud seda, mida Sa tahtsid saada, aga ometi Sa ei astunud oma
soovi poole ja nii ei olnud Sinus vabaduse kergust, mis loonuks
uut ja seega ei saanud soovitu Sinu ellu astuda, sest hirm, mida Sa
üha edasi kasvatasid oli ees. Sa kartsid, et Sa ei saa seda, mida
Sul veel ei olnud, kuid tegelikult Sa kartsid sellepärast, et kui Sa
lõpuks saad selle, mida Sa tahtsid, siis Sa ei tea, kas see valik
oli õige. Kui saad soovitu, siis oled edasi astunud, kuid Sa
ei tea, kas Sa oled siis rahul ja õnnelik ning vaba uuesti valima,
kui valik ei õnnestu.
Sa
ise hoidsid vanast kinni, et mitte saada võimalust uuesti valida,
sest vana oli midagi kindlat, juba olemas olevat. Sa ei tahtnud teda
küll endale, aga Sa ei lasknud sellest ka lahti, sest uskusid, et
siis jääb Sulle kaotuse tühjus, vale valiku valus mälestus. Kuid
Sa ei olnud enam see, kes Sa olid siis, sel ajal, kui valisid – Sa oled
edasi kõndinud. Sinu hirm end uue valikuga siduda ei lubanud Sul
vanast lahti lasta, sest valiku eelses avaruses on kõik teed lahti,
kuid, kes ütleb ja teab, milline neist Sinu jaoks see õige on.
Sa
sidusid end vanast lahti hetkel, kui Sa enam ei kartnud ees ootavat,
sest otsustasid, et oluline on hetk, kus Sa oled ja elad ning see,
kuidas Sinul selles hetkes olla on. Varem lasid kõigel olla, sest
tulevik tundus palju hirmsam, kui oleviku rusuv paine. Sinus oli hirm
kaotada kindel jalgealune, kuid tegelikult ei kaotanud Sa mitte
midagi, sest Sa ei näinud seda, mida Sa ei vaadanud – Sinul on
tiivad ja Sa oled vaba lendama.
Hirm
on punane põletavalt leegitsev eluvalguse tuli, see on ühe tee
algus ja teise lõpp, läbi selle Sa sünnid, et surra ja sured, et
sündida. Maa värises, olevik liikus paigast ja see, mis oli see põles
leekides tuhaks – Sa sündisid fööniksina, kui põlesid oma hirmu
punases leegis tuhaks.
Marianne
12.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar