teisipäev, 12. märts 2019

Ära sülita vanasse kaevu enne, kui ...







Sa teed oma elus ühe olulise valiku ja siis jääd selle juurde kindlaks, sest Sa usud, et nii on õige. Sa ei ole oma valikuga rahul, Sa oled selle sees vangis, kuid Sa ei julge uuesti valida, sest kahtled oma oskuses enese jaoks õieti valida. Kord ju valisid ja läks nii nagu see läks. Ma ei saa!” oli takistus Sinu sees ja see seisis Sinu teel ees. Lihtsam tundus ringi keerata ja jätta pooleli, kui astuda vastu sellele, mis Sind hirmutas. Ees ootav oli raskus, mis laskus koormana õlgadele, kui astusid hirmu poole. 

Kus on piir eneselõhkumise ja kasvamise vahel. Kuidas teha vahet jõuga sundimise ja väljakutse vahel. Kuidas arusaada, kas otsus peatuda tuli sellest, et valitud valik oli õppetund valida uuesti või siis pelgusest tulenev lahti laskmine. Kui kurta kõva häälega Maailmale oma raskusi, siis soovitatakse Sul loobuda või edasi pingutada, alla anda või ennast lõhkuda. Kuidas siis valida seda, kuidas valida? Jää seisma, taltsuta oma hingamine, ole vaiki ja kuula, lase kõigel olla ja tunneta iseenda olemist, soovi ja tahet. Sa tead vastust, Sa oled seda kogu aeg teadnud, aga kõik eelnev on olnud Sinu taktika, kuidas pääseda sellest, millele Sa otsa vaadata ja, mida enesele tunnistada ei julgenud – olla aus iseenda ees ja oma teed mööda edasi astuda – valida uuesti.

Hirm Sinu sees aitas kasvada sellel, mida Sa kartsid. Ka selga keerates jäid Sa tegelikult oma hirmu piidlema ja endale ettekujutama. Sa sidusid ennast oma hirmuga ühte, et kontrollida tema olemas olemist, asukohta ja tegevust. Sa halvasid iseennast ja seisid paigal. Sinu hirm oli ankur, mille külge Sa ennast köitsid, et vältida edasi astumist. Sinu hirm oli võimalus vältida seda, mis saab siis, kui ...

Sa ei lasknud oma hirmust lahti ja Sa ei astunud. Omades oma hirmu Sul ei olnud seda, mida Sa tahtsid saada, aga ometi Sa ei astunud oma soovi poole ja nii ei olnud Sinus vabaduse kergust, mis loonuks uut ja seega ei saanud soovitu Sinu ellu astuda, sest hirm, mida Sa üha edasi kasvatasid oli ees. Sa kartsid, et Sa ei saa seda, mida Sul veel ei olnud, kuid tegelikult Sa kartsid sellepärast, et kui Sa lõpuks saad selle, mida Sa tahtsid, siis Sa ei tea, kas see valik oli õige. Kui saad soovitu, siis oled edasi astunud, kuid Sa ei tea, kas Sa oled siis rahul ja õnnelik ning vaba uuesti valima, kui valik ei õnnestu.

Sa ise hoidsid vanast kinni, et mitte saada võimalust uuesti valida, sest vana oli midagi kindlat, juba olemas olevat. Sa ei tahtnud teda küll endale, aga Sa ei lasknud sellest ka lahti, sest uskusid, et siis jääb Sulle kaotuse tühjus, vale valiku valus mälestus. Kuid Sa ei olnud enam see, kes Sa olid siis, sel ajal, kui valisid – Sa oled edasi kõndinud. Sinu hirm end uue valikuga siduda ei lubanud Sul vanast lahti lasta, sest valiku eelses avaruses on kõik teed lahti, kuid, kes ütleb ja teab, milline neist Sinu jaoks see õige on.

Sa sidusid end vanast lahti hetkel, kui Sa enam ei kartnud ees ootavat, sest otsustasid, et oluline on hetk, kus Sa oled ja elad ning see, kuidas Sinul selles hetkes olla on. Varem lasid kõigel olla, sest tulevik tundus palju hirmsam, kui oleviku rusuv paine. Sinus oli hirm kaotada kindel jalgealune, kuid tegelikult ei kaotanud Sa mitte midagi, sest Sa ei näinud seda, mida Sa ei vaadanud – Sinul on tiivad ja Sa oled vaba lendama.

Hirm on punane põletavalt leegitsev eluvalguse tuli, see on ühe tee algus ja teise lõpp, läbi selle Sa sünnid, et surra ja sured, et sündida. Maa värises, olevik liikus paigast ja see, mis oli see põles leekides tuhaks – Sa sündisid fööniksina, kui põlesid oma hirmu punases leegis tuhaks.


Marianne

12.03.2019.a



Kommentaare ei ole: