Palun pühitsust

Mummuliste kardinate vahelt

avatud aknast sisse,

kastene hommik astus.

Unisena sängist tõustes

päikesekirjule põrandale

jalgu toetades,

hingasin sügavalt sisse

ja uue päeva embusesse

usaldavalt astusin.

Käsi üles tõstes

ja mõnusalt ringutades

avali aknast välja,

kevadele vastu lendasin.

Värskusest niiskele samblale

esimese sammu astusin,

seisin keset laiuvat,

magusa mullana lõhnavat,

uut ja värsket kevadet.

Tundsin end õrna

ja nii haprana,

esimese õidepuhkeva

särava lillena -

mina elan ja kõnnin

Naisena.

Olen üleni kevade sees

ja palun pühitsust,
teele kaasa õnnistust -

tuule ja päikese

hella hoidmist,

Maa ja tule

tugevat toetust,

vee ja õhu

sulnist siidisust.

Kevad värvis tumedad veed

taevaga siniseks,

päike paistis kasvanud jõed

kullast säravaks,

tuul rahustas oma lembusega

tormavad veed

malbelt tüüneks,

hommik paitas minu põsed

õhetavalt punaseks.

Küpsenud armastuse magusus

huulil mänglemas,

olen mina, Naisena,

Maailmas elades

kevades kõndimas.

Marianne

30.03.2019.a