Ma olen suur, kes on alles väike

Tule ja muuda minu elu, tule ja lükka mind liikvele, lisa ning täienda, anna mulle see, mida ma ise ei oska. Ma ripun Sinu küljes, et Sinu astutav samm liigutaks mind. Mul on küll jalad ja käed, kuid vahel ma tahan, et mind kantaks. Minus on hirm suure Maailma ees, et mis saab siis, kui lasen Sinu käest lahti, astun, teen ja olen ise – seni olen veel väike, sest nii on mul õigus Sinu abile ja toele.

Ma pean Mina Ise olema ja tegema – see on kohustus ja kellegi teise pärast olemine, kui elu lükkab mind üle pesa ääre – Sul on tiivad, õpi ise lendama! Vaadates üle ääre alla on seal tükk tühja maad ning üleval sõuavad pilved nii kättesaamatus kõrguses.

See teine, kelle külge klammerdun juba oskab olla suur ja kui ta võtab mind ühes, siis saan mina sellest osa ja olen seal, kuhu ma ise veel ei julge astuda.

Ma pean olema suur! - sest nii öeldakse mulle ja seda oodatakse minult, et ma oleksin juba valmis olema SUUR, kuid hirm minu sees on suurem kui mina ise ja sellepärast on minu sees nii vähe ruumi ning ma ei tunne ennast endas hästi. Hirmu tundes tõmbun ma pisikeseks, et ennast kaitsta ja turvaliselt tunda. Ma kahanen kasvamise asemel, kuid minu keha on suurem ja Maailm minu ümber ootab minult palju enamat kui ma tegelikult valmis olen.

Mul kaob põnevus ja uudishimu, sest see, mida ma pean on nii suur, et üle selle ei näe ja mööda ma ei pääse. Mulle tundub, et ma ei oska seda, mida ma pean, sest see ei tule mul veel hästi välja ja nii olen ma vangis enese sees – ma pean olema väike, sest ma ei oska veel suur olla.

Ma ei tea, millest ma jään ilma siis, kui olen juba suur. Mis on see, mille ma endast kaotan, kui mul tuleb lahti lasta, et lennata. Ma ei näe ega tunne veel oma tiibu ning siis ma olengi ja teengi nii, et Maailma mind lükkaks üle serva, sest siis ma pean õppima lendama. See üks samm, otsus kahe Maailma vahel seistes on nii suure kaaluga ja selleks, et astuda ühest teise vajan ma enda viha jõudu, et kasvada. Ka teised vajavad viha jõudu, et lasta lahti ja seista paigal ning jätta mulle minu vastutus ise kasvada. Vahel teie tugi ja armastus ei lase mul minna, sest need hoiavad tagasi, kuid mul on vaja teadmist, et olen vaba ja lahti, sest siis ei ole mul enam teist valikut, kui tõusta tiibade toel üles poole.

Kuidas ma saan korraga olla see, kes ma pole veel kunagi olnud. Kuidas ma tean, et vot nüüd olen ma valmis – alles eile olin väike, aga nüüd olen juba suur. Kuidas ma tean, et just nüüd on minu jaoks õige aeg olla suur.

Ma ei taha nii olla, et ma pean olema. Ma tahan astuda edasi, aga jätta alles võimalus tagasi astumiseks, kui ma ei tule veel toime ega oska või taha. Kuid ma saan aru, et ma pean, sest teist valikut ja võimalust lihtsalt ei ole olemas. See on lõplik otsus, et kui ma kord olen juba suur, siis olen seda igaveseks. Suureks kasvamine on igavikuline hetk, valus murdumise koht.

Marianne

10.03.2019.a