Kohustuse hajudes saabus vabadus

Aeg,

peatumatu eskalaatorina,

sõidutab edasi üha -

jättes kaugele maha,

kättesaamatutena,

juba ära olnud

mälestuste rea -

pildid olnud hetkedest.

Tahaks korraks veel

tunda ja puudutada,

olnus olevikuna viibida.

Tajuda väikese lapse

keha siidisust,

tema piimalõhnalist

kukla lohku.

Kuulda tema,

vallatult lõkerdavat,

naerude rõkatust.

Vaadata varahommikul

seda päikeselaiku,

mis toa tapeedile

maalis hüppava päikesejänku.

Astuda rohul,

mis siis oli pehmem

ja palju, palju rohelisem.

Lapsest kasvanud

on suur inime -

sülle ja kaissu

ta enam ei roni

ega nii hästi mahu,

kui oli siis,

palju aegu varem.

Seal,

väikesed pruunid varbad

on kaldaliiva kaevunud,

nüüd,

suured pruuni varbad

on kaldaliiva kaevunud -

laps suureks on kasvanud.

Päev, päeva järel veeres,

kuid ometi nii märkamatult

pisikestest helmestest

pikaks ajakeeks on see kasvanud.

Kui kord,

last süles kandes

Maailmale vastu astudes,

korraks tagasi vaadates,

ei kohanud pilku toetavat

ega kätt saatvat,

tundsin end üksi jäetuna

ja üksinda olevat.

Kuidas ma oskan,

kuidas ma õnnestun,

kui mina veel ei tea

mitte kui midagi,

sest olla Ema

on nii hirmutav -

abitus, 

kohustus 

ja vastutus -

üksinda

habrast elu hoides.

Emal tuli olla,

paigal püsida

ja kohale jääda.

Kõik teised võisid minna,

muutuda või ära kaduda,

kuid ema jäi -

algul süles hoidma,

siis kõrvale kõndima

ja hiljem seljataha,

kui lapsel oli aeg

Maailma astuda -

pilguga 

teekäänakuni saatma.

Tõotus ühte sidus,

kammitses lubadus -

ema oli, on ja jääb.

Ema tundis,

et see laps,

kes suureks kasvas

ta täna vabaks andis -

kohustus, mis sidus

korraga hajus.

Enam ei pidanud

paigale jääma

kohal olema,
ega lapse
tagasitulekut ootama -

ema oli vaba

edasi astuma

ise 

suurde Maailma minema ...

Marianne

18.03.2019.a