Ühe rihma kaks otsa

Ebamugav on Sinuga jalutada

pomisesin mõttes koerale,

kes vedas kui vedur,

et kiiremini edasi jõuda.

Sa oled kui pidur,

kes ei lase mul minna

ja hirved kinni püüda,

ähkis ja puhkis koer oma keeles.

Mina iseenda rahus

soovisin kulgeda,

koer, aga jahikires

püüdis vabaks pääseda.

Ei olnud minul hea,

ega koeralgi hüva.

Rihm sidus meid kokku

ja ei lasknud lahku.

Meil näiliselt säilis,

kuid ometi puudus

omapäi kõndimise vabadus.

Maa kapjade all kõmisemas,

kui üles ja alla põrgates

valged taguotsad

hämaruses välgatamas

hirved kaugusesse kadusid.

Ühe rihma kaks otsa

läksid lahku,

kui rihm taas

esiku varna pandi rippu.

Marianne

Soomemaal

22.11.2018.a