Ootuses peitub lõks, kui sõna saab endale kulla vääringu

Seisid oma elus kohas, kus valisid astuda nii, et Sinu tegevus lähtus teise inimese eesmärgist. Sina said tasu selle eest, et Sinu tegevusega saavutatav tulemus oleks see, mida teine inimene ootas. Sa küsisid enese käest, kas selle tegevuse sees leidub ka Sinule eesmärk, mis tooks astudes Sinu ellu enamat. Sa leidsid selle eesmärgi ja nii astusid Sa kahe eesmärgi poole – iseenda ja teise inimese oma poole. Kuid, kas Sa mõtlesid enne kui teele läksid, kumb eesmärk oli Sinule tegelikult olulisem ja kas Sinu otsuse sees peitis end mõni Sinu rahuldamata vajadus?

Sa valisid astuda enda ja teise inimese eesmärkide poole, kuid tegevuse keskel muutus tegemine märkamatult teise jaoks ja pärast tegemiseks, sest Sa ootasid tagasisidet oma panusele. Sa soovisid, et Sind märgataks ja tänataks, kuid nii seisid oodates ootuse tühjuses ning see kasvatas Sinu sees segadust, sest Sa ei näinud enam iseenda eesmärki vaid kohustust teha teise jaoks ja pärast, sest Sa ei saanud tasu, mida ootasid. Ootus kasvas üha suuremaks, sest vajasid märkamist, mis annaks Sulle teada, et Sinu poolt tehtav on teise jaoks väärtuslik. Korraga märkasid Sa oma ümber pisiasju, mis Sind enne ei häirinud, kuid nüüd muutusid need detailid üha olulisemateks, sest nad häirisid Sinu olemist ja rahulolematus Maailma vastu üha kasvas. Sa hakkasid enese väärtuses kahtlema, et kui Sinu poolt tehtav ei leidnud tunnustust, siis miski on Sinus valesti, sest Sina ei saanud seda, mida uskusid, et peaksid saama – Sina ju ootasid, et Sinu eesmärk saaks täidetud.

Iga valitud samm on astumine mõne eesmärgi poole ja sellest tulenevalt on Sinul omad ootused. Osadest ootustest oled Sa teadlik, kuid mõned neist on peidetud Sinu sisse ja Sa ei tunne neid. Sinus sees on ootusi, mis kasvavad vajadusteks tegevuse käigus ning need muudavadki seda, kuidas ja kellele tegu tehakse. Algne eesmärk kaotab olulisuse, kui tegevus muutub kohustuseks, sest ootuses kasvanud vajadused on rahuldamata ja nii oled Sa rahulolematu ümbritseva suhtes, kus Sinu vajadused ei saa täidetud. Sinu algne esmärk muutus enese vajaduste rahuldamiseks, sest tegevuse käigus avaldus teema, mis oli Sinu sees lahendust oodates oma aega oodanud.

Sa tundsid, et tegevus muutus pingutuseks, kui Sa kasutasid liigselt oma ressurssi ja tegid seda enese arvelt ning see lõi Sinus tunde, et annad enesest rohkem kui vastu saad. Tegelikult jätsid Sa iseennast hooletusse, kui unustasid jälgida ennast ja vaadata, et tunneksid end tegevuse käigus hästi. Sa unustasid, et oluline on hoida eneses tasakaalu ja panustada tegevusse iseenda heaolu silmas pidades, mitte anda enese arvelt ära seda, mis Sinule oluline on – oma aega, tervist ja vabadust - Sina ei saa tasu enese eest vaid ainult eesmärgi täitmise eest ja Sina ise valisid, kuidas Sa selleni kõndides valid olla, kui palju endast annad ja kuidas Sa seda teed.

Tegelikult valisid Sa sammu astumisel eesmärgiks enda tõestamise. Sina tahtsid enesele ja Maailmale näidata seda, mida Sina ainsana, nö päästjana teise eesmärgi nimel endast anda saad. Sa tahtsid olla osa teise inimese loost, et Sinu väärtus lisaks temale väärtust ja nii saad Sina tähelepanu ja tunnustust, et oled oluline, sest vaid Sina saad teise eesmärgi täita. Just see, Sinu otsus, oligi see, millele Sa ootasid tasu märkamise ja tunnustamise näol ning kui Sa seda ei saanud, siis olid rahulolematu, sest olid tühjaks jooksnud, kuna andsid ära energiat, mida teine ei vajanud ja seega ei plaaninud selle eest Sind ka eraldi tänada, sest temale ei olnud seda sellisel kujul vaja – see oli Sinu enese valik ja lahendus.

Teisele inimesele oli oluline eesmärgi täidetus. Sina ise valisid teekonna kestel toimuva, Sina ise valisid, kuidas astud oma sammud. Teine inimene ütles oma eesmärgi ning see oli see, mida tema ootas ja selle eest määrati tasu. Sina valisid, millistel tingimustel ja kuidas olid nõus tegutsema, see oli koht, kus pidasid enesega nõu, mida Sa oled nõus endast andma, mida mitte, aga tegevuse käigus Sa unustasid selle. Kui Sa tegutsesid, siis teine inimene vaatas, et kui nii teed, siis järelikult on see Sinule okey. Ta ei tulnud selle pealegi, et pingutasid heakskiidu nimel rohkem, kui Sul tegelikult võimalik anda oli, sest teine inimene arvas, et Sina ise pidid ju teadma, mis Sinule hea on.

Sinu tegevus ei olnud Sulle enam nauding vaid kohustus, sest olid võtnud teise eesmärgi enese omaks ja see kurnas Sind. Teise eesmärk oli muutunud tähtsamaks, kui Sinu enese heaolu ja selle käigus kaotas Sinu algne eesmärk tähtsuse, sest nüüd seisid ootuses, et Sinu vajadused saaksid teise poolt täidetud ja Sinu energia muutus Sind peatavaks, üha raskem oli ennast liikuma lükata, Sa pidi end sundima ja veenma pingutama, sest tegevuse tulemus kuulus teisel. Sinu keha reageeris sellele tegevusele keeldudes koostööst, sest ta ei soovinud anda oma panust sinna, mis ei olnud Sinu tee, et kui Sina oma mõistmisega aru ei saanud, siis ta tegi nii, et Sina tegutseda ei saaks ning peatuksid ja mõtleksid, mis oli Sinu algne eesmärk Sinu enese jaoks.

Peatu ja mõtle: Millise eesmärgiga Sa alustasid tegevust? Mis oli see põhjus, miks Sa valisid astuda? Mis oli see väärtus, mille Sa enese jaoks sellest valikust leidsid? Mida see samm Sinule andma pidi? 

Otsi vastuseid enese seest ja Sa näed teed enese ees.

Marianne

Soomemaal

20.11.2018.a