Ma näen, mida Sina teed,
kuid ma ei tea,
milline Sa oled.
Ma kuulen, mida Sina räägid,
kuid ma ei tea,
millest Sa mõtled.
Ma kuulen Sinu sõnu
ja näen Sinu nägu,
kuid ma ei tea,
mida Sa tegelikult tunned.
Mina ei tea Sind.
Minul on Sinust üks pilt,
kuid see on väline,
pealispinda puudutav,
ehk
rohkem polegi vaja,
sest olen juba kuulnud
ja korraks näinud.
Minul on vaja aega,
et enese elu elada.
Ma ei süvene
ega keskendu.
Ma ei peatu
ega mõtle,
milline Sina oled.
Mäletan peatunud kaadrit,
ühte nähtud hetke
ning sellest saadki Sina -
see on Sinu lugu,
mille kirjutan mina.
Kui ma siis leian aja,
jään peatudes seisma,
olen valmis kuulama,
kui tahad ennast jagada,
milline oled Sina
salvestunud pildi taga.
Sina mulle viipad,
kui mööda kiirustad.
Sul on kuhugi rutt,
kusagil Sinu elus käib stopper
ja toimub vist ajavõtt.
Mina võin ju endalt küsida,
kuidas ja miks Sa valid olla
just selline kui oled,
kuid vastust mina ei tea,
nii hetkes peatunud kaadri
Sinust kaasa võtsin endaga
ja nii mina tean,
et olemas oled Sina.
Marianne
Soomemaal
19.11.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar