Miks ei saa või kuidas saab, Sinust ja Minust – Meie

Inimene kõnnib Maailmas üksinda ringi ja ta nimetab ennast sõnaga Mina. Inimene on oma Maailmas Mina, kuid siis on seal väljas, teistes Maailmades, teised, kes on ka Mina-d. Inimene otsib oma teedele kaaslast, kellega koos kõndida. Koos käies loovad inimesed ühise Meie – koha, kus kuuluda kuhugi ja kellegi juurde, et mitte olla üksi. Kas inimene valib olla Meie, kuhu kuuluvad kaks inimest või on tema valik tema ja tema Mina, et nii moodustada ühine Meie?

Kui kaks inimest on ühine Meie, siis seal sees on kaks Mina, kes seisavad kõrvu, olles Meie-na või vastamisi, olles Mina ja Mina. Kui kaks Mina seisavad vastamisi, siis inimene kaitseb ennast teise inimese eest, aga ometi defineeritakse end Meie-na, siis sellesse ei panda iseennast, vaid seal, Meie sees, on lapsed, autod, majad, laenud jne – ise seistakse Mina-na edasi. Kui inimene saab küll aru mõistest Meie, kuid ometi on tal enese jaoks vaja põhjendust ja teadmist, et mida tema saab sellest endale, kui ta annab endast osa Meie-le, siis ta ei ole tegelikult Meie, vaid ta seisab kohas, kus on Mina ja teised, kes on Meie sees.

Meie sees midagi tehes võib inimesele küll tunduda, et ta teeb Meie-le, kuid kui ühise Meie sees on tegelikult Sina ja Mina, siis ta tunneb, et teeb oma sammu teise pärast, panustab teise jaoks. Ta ei mäleta ega näe seda, mida see tegemine Meie-le tähendab, ta näeb ja kogeb enese vaeva ning siis tahab ta selle raskuse käest ära saada, sest ta usub, et on selles olukorras ainult teise inimese pärast, sest tema ei oleks seda sammu ise endale valinud. Nii tegutsedes paneb ta teole sildi külge - kas teeb endale, sest näeb enesele kasu või teisele, sest see on see kohustus. Tegu tehes ta ei hooli tegelikult teise heaolust, sest ta juba teeb teisele head sellega, et ta peab tegema teise jaoks seda, mida ta ise ei vaja.

Inimene ei saa olla Meie, kui tal on vajadus teist kontrollida, aga ta ei suuda teist inimest kontrollida ja nii ei oma ta ka Meie üle kontrolli ning seega hirmutab teda mõte olla ühise Meie sees kaitsetuna teise eest. See inimene alles otsib ennast ja vajab teise eest, nende vahele seina, millest teine edasi ei pääseks. Inimesel on Meie sees halb olla, kui Meie ei ole maja, mis on koduks kahele või enamale inimesele, vaid on nimi, mida loosungile kirjutatuna kantakse, kui on vaja jagada ühiseid kohustusi ja ülesandeid, mis tulenevad sellest, et kaks või enam inimest on eristuva grupina koos.

Kui inimene tahab teisega koos olla, siis on seal Meie, kuid kui ta peab koos olema, siis on Mina ja Sina. Kui inimene võitleb ja peab seisma selle eest, mis on temale vajalik, et saada see ühise Meie seest kätte või siis ise endale anda, siis tal ei ole Meie sees hea olla ning ta ise ei valiks seda endale ja astuks sellest võimaluse korral välja, kuid ta on kohustatud seal olema, sest ta on seotud ühise nimetaja järgi.

Inimene soovib olla nii, et tal oleks hea olla, säiliks enesemääramise õigus ja vabadus, et tema vajadused leiaksid lahenduse ning ta ei sõltuks teise tujudest ega suvast anda talle see, mida ta selles suhtes võib vajada.

Kui inimene tunneb, et teine ei hooli temast, siis ta saab sõnumi, et ta pole tähtis, sest see ei loe, kas tal on teise kõrval hea olla ning teda ega tema olemist ei nähta, siis lahendab ta oma teemasid enese sees ja kaitseb ennast teise eest, et vältida haiget saamist, kui teine lõhub hoolimatusest vaheseina. Ennast kaitsvale inimesele on Meie, seni tähendanud, et teisel on õigus inimese elu oma tahtmiste järgi määrata, sundida teda olema ja tegema seda, mida tema ise ei tahtnud, mis käisid tema Mina pihta, tema iseolemise väljendused suruti maha ja ta unustas Armastuse vabaduse. Sellel inimesel on kogemus ajast, mil ta kuulus Meie sisse, kus ta ei tahtnud olla, sest ta tundis, et teda ei vajatud sinna Mina-na - vaid neid sidus füüsiliselt kokku üks ühine nimetaja – see oli valusalt haiget tegev kogemus.

Inimene seisab eraldi, kui ta teeb ühist Meie-t puudutavaid otsuseid ainult iseendast lähtuvalt, ta valib ja ja otsustab nii nagu temale endale on okey, aga siis tõuseb tema sees protest, kui tema poolt tehtu teisele ei sobi – „Mis mõttes, ma ju ainult teise pärast elasin selle eneseohverduse läbi! Ta peab selle vastu võtma ja olema tänulik selle eest, mida pidasin õigeks ja vajalikuks talle anda.” Kuid inimene ei teinud tegelikult seda, mis temale enesele meeldinud oleks ja teine ei saanud seda, mida tema vajanud oleks – sündis mõttetu energiahulk, mis on üle, sest see ei ole otseselt kellelegi vajalik ja see ei kulu ära, vaid kuhjudes kasvatab ülepinget Meie sees.

Kui inimene seisab Meie sees eraldi, siis ta võib, kuid ei pruugi rahul olla sellega, milline ta elu on, aga ta ei pea vajalikuks ennast liigutada või muutuda, sest temale ei ole see vajalik ja Meie heaolu ei ole tema eesmärk. Kui selles olukorras on teisel halb olla ja ta teeb pingutusi, et ühist Meie-t hoida, siis esimene inimene näeb, et teine esitab oma nõudmisi ja võtab neid teise Mina väljendustena enese Mina pihta. Lõpuks seisavad kaks Mina sõda pidades vastamisi ja ei mäleta enam Meie-t, sest ei oska leida ühist teed, et koos edasi kõndida.

Kui Meie sees on sõda, siis on mõlemal seal halb olla, sest ühises ruumis ei ole turvaline ega hea olla. Mina-d proovivad suruda teist endale sobivatesse piiridesse ja raamidesse, ei kuule ega näe teist vaid tunnevad üksteise tundeid eneste sees ja see on piinav kogemus. Sõda on kui mull, millel ei tundu ust olevat, seal ei jätku õhku, et hingata ega ruumi, kus vabalt liigutada – teine on kõikjal ja kõiges – üks Mina on teise Mina sees. Inimesed tõukuvad, et tõmmata ennast teise küljest lahti ja tunda ennast vabana, taas iseendana, oma piiride ja Mina-na.

Ühine Meie ei tähenda seda, et inimesed on üksteise sees, vaid nad on koos kohas, kus nad avavad ennast ja tulevad enese seest välja, et teine saaks võimaluse neid näha ja tundma õppida – nad jagavad oma mõtteid ja tundeid, sest ei soovi jätta suhtesse kohta mõistatamistele ega ära arvamistele. Õppides olema Meie sees nii, et enne astumist küsitakse ja vaadatakse, kas teine saab ning tuleb kaasa. Meie sees olles hoitakse kokku ja seistakse teineteise kõrval ja vajadusel toeks – ma olen Sinuga, sest Meie on meie ühine Maailm, kus Sina ja Mina oleme meiena koos.

Marianne

Soomemaal

08.11.2018.a