Mis või Kes olen Mina

Ma olen oma teel kõndinud läbi kogemuste, kus elasin Meie pärast kohtades ja erinevatel viisidel, mida ma ise endale poleks valinud – ma pidin käima või tegema kaasa, sest olin Meie sees – kohtades, kus minu eest ja minu jaoks otsustati ning valiti. Ma ei tahtnud olla koos nende inimestega, kellega pidin olema, sest mulle tundus, et minu heaolu ei olnud neile oluline ja läbi selle jõudis minuni sõnum, et mina ei olnud tähtis.

Ühel hetkel seisin vastamisi teadmisega, et minu Mina ei ole ühise Meie sees olles kõige tähtsam. Ma vajasin teadmist, et Mina olen tähtis, sest olin ennast samastanud oma Minaga. Kui olin Meie sees ja tundsin, et Mina ei ole esikohal, siis võrdus see sellega, et minul oli selles kohas halb olla ja ma valisin teistest eraldi seismise. Ma vajasin, et minu väärtus oleks teiste jaoks oluline, sest minu Mina on minule, seega ka Meie jaoks, väärtuslik ja just sellepärast oleksid teised pidanud minust hoolima ning mind hoidma.

Ma ei tahtnud olla kohas, kus ma sõltusin, milleski, kellestki teisest ega kohas, kus minus oli hirm, et keegi teine saab minult midagi ära võtta ega kohas, kus ma ei oma seda kohta, kus ma olen ja mind võidakse sealt ära saata, sest minu seal püsimine sõltub ainult teise inimese tahtest. Ma tahtsin olla väärtuslik, et läbi selle tagada endale kindlus teadmisega, et ma saan jääda ning teha seda nii nagu minule sobib. Iga minu poolt Meie sisse antav panus pidi olema teiste jaoks väärtuslik, et mina tunneksin ennast olulisena – ma tegin ja olin teiste jaoks, et saada oma tasu – kindlus ja väärtus.

Ma vajasin olemiseks kohta, kus mitte kellelgi ei oleks õigust minu heaolu eirata ja, et mitte keegi ei teeks minu turvaruumis tegevusi, mis häiriksid minu olemist. Ma olin ärritatud, kui ei saanud lihtsalt olla, sest pidin kellegi teise tahtmisega arvestama ja ma ei saanud muuta teise tegevuse tulemust, sest teine tegutses vastavalt oma valikule. Ma tundsin hirmu, et minu heaolu muutub kui teine viib oma tegevuse lõpuni, sest ma teadsin, et minu Maailm ei ole siis enam endine, sest midagi oli seal juures, millega ma pidin leppima ja midagi oli seal vähem ning selle olin ma lõplikult kaotanud. Minu käest ei küsitud, kas teise valik on minule okey ja ma kogesin, et ma ei ole tähtis, sest minu Minaga ega minu tunnetega ei arvestatud. Ma olin samastanud ennast oma Mina heaoluga ja just selle tõttu vajasin, et teise tegu ega sõnad ei kasvataks minu sees tundeid, mille sees on minul halb olla. Kui teine oma sammu astudes ei arvestanud minu olemisega, siis ma ei tahtnud temaga koos olla, sest temaga kaasnes oht, et mul tuleb taas tunnetes supelda. Ma ei talunud teiste poolt tehtavaid samme, mis tulid minu jaoks ootamatult ning muutsid keskkonda, milles ma viibisin – ma vajasin aega harjumiseks, et minu Maailm muutub ja hetke, kus öelda välja oma arvamus, kas mulle see valik sobib või mitte.

Ma kasvasin üles sellises keskkonnas, erinevate Meie-de sees, kus minul ei olnud pidet. Minu Mina, mis oleks pidanud olema mulle toeks oli kadunud ja ma õppisin ennast samastama oma vajaduste ja heaoluga. Minu kindlus seisis teadmises, et kui ma tunnen ennast hästi, siis ongi kõik sel hetkel hästi. Ma ei osanud olla Mina, sest ma ei teadnud, milline ma olen – teiste reeglid, käsud ja keelud määrasid mind ja minu Maailma.

Üha uuesti kordasin endale: „Ma olen tähtis, sest olen väärtuslik!”, et ma ise usuksin seda, mida ütlen. Maailm ei peegeldanud minu öeldut sellisel moel tagasi nagu oleksin vajanud, et tunda end tõeliselt olulisena. Ma ei näinud enam ennast vaid asju, mida omasin ja nii samastasin ennast nendega – lugedes üle ja pidades meeles ning arvet - Minu ..., Minu .... Asjad olid nähtavad ja füüsiliselt katsutavad, nii sain ennast nende külge siduda, et olla millegagi koos ja millegi hulka kuuluda – lõin oma Meie-d. Mina olin minu raamatud ja lilled, millega kuulusin kokku, see oli reaalsusest eraldi seisev Maailm, kuhu ma sain ära minna – see olin Mina väljaspool mind ennast - koht, kus minul oli hea olla, sest minule väärtuslik ja vajalik püsis muutumatuna minu juures ja ei sundinud mind olema või tegema midagi minu tahte vastaselt. See oli ja on Maailm, mida soovisin taas kogeda, sest seal olles oli mul hea iseendana olla ja ma sain sealt lohutust ning lootust, et saab ka teisiti kui minu igapäevane Maailm seda oli.

Kõik see, millega ennast välises samastasin oli kaduv ja ära võetav, sellepärast tuli olla valvel ja kaitsta seda, mis või kes Mina olin, teiste eest ja seega ma võitlesin Maailmaga - Mina ..., Minu ..., Mina .., Minu ..., et hoida enesele see, mis oli minule oluline – kõik see, millega ma ennast samastanud olin. Teine inimene võis olla vaenlane, sest ta ei olnud kontrollitav kuna seisis minust eraldi ning nii ei saanud ma tema peale kindel olla, sest ma teadsin, et mina ei ole tähtsaim kuna tema on iseendale olulisem.

Ma olin samastanud ennast oma tunnetega, sest tundes olles ma tunnetasin iseenda olemas olemist. Kuidas olla lihtsalt olles ja teha seda ilma hirmuta, et minu Mina kaob ära, kui tunnen tundeid, mis mind neelavad ja ma ei suuda ennast kontrollida. Mis või Kes olen Mina? Ma ei ole see, mida mul on või ei ole. Ma ei ole see, kes ma olen või ei ole. Ma olen, sest ma olen olemas.

Marianne

Soomemaal

09.11.2018.a