esmaspäev, 5. november 2018

Mürgised veed – võitlus vabaduse eest





Suhetes on kohad, kus seisad teise inimesega vastamisi ja te proovite teineteisele tõestada tõestamatut – kellel on suurem õigus iseendana olemas olla, enese moodi reageerida, öelda, käituda ja tunda. Teie vahel ja sees on õhk tunnetest tulvil, emotsioonid kasvavad ülepea ning sellistena proovite siis oma suhteid ära lahendada. Kas suudate jääda teineteise kõrvale ja olla ning mõistvalt kuulata või lööte ukse seljataga kinni ja põgenete tunnete eest?

Vahel on suhete lahendamine üle mõistuse raske ning on hetki, kus ei suudagi seista ja olla teise tunnete ees ning ainus lahendus tundub ära minemine – astuda eemale, katkestada side ja füüsiline lähedus, mis teeb haiget. Miks? Ei ole midagi üllatavat selles, et oled tulnud oma lapsepõlvest ja võtnud sealt kaasa valu, mis on oodanud oma hetke, mil vallanduda ja luua tänasest silla minevikku, et laheneda.

Ajal, mil inimene kasvab lapsena ema kõhus on ta seotud ema tunnetega, ta tajub ema tundeid ja kuuleb tema sõnu ning ta reageerib neile iseenda tunnetega. Ema käib omi radu mööda ja elab igapäevast elu täpselt nii nagu ta seda teeb, ta võib rõõmustada oma veel sündimata lapse üle, kuid tema ajas võib olla kohti, kus ta maalib mustade värvidega tundeid ja tema laps ujub nende sees, sest ta ei ole vaba ära minema kohast, kus ta kinni on ja nii võib kõige turvalisem paik Maailmas olla tema jaoks kõige mürgitavam ja ahistavam koht.

Laps tahab ära minna ema tunnete eest ja käest, kuid see ei ole füüsiliselt võimalik ja nii ta kogeb, et on ema tunnete meelevalda kinni aheldatud. Laps ei taha kuulda ega tunda seda, mida tema oma iseendana olemas olemisega on emale teinud. Laps on Armastus, kuid ta tajub, et on ema jaoks raskus, mida tuleb taluda. Ema ja lapse tunded põimuvad nii, et laps ei saa enam aru, kus on tema ja kus on ema ning kelle tundeid ta enese sees tunneb.

Kui nüüd seisad tänases päevas ja kohtud teise inimese, kellega oled lähedalt seotud, tunnetega, mis on kasvanud teie koosolemisest siis ühel hetkel sulged ennast tunnete eest ja püüad põgeneda. Sa ei suuda kanda teadmist, et Sinu püüd olla suhtes parim, mis teise inimesega üldse kunagi juhtunud on, on läbi kukkunud, sest kuuled, läbi teise sõnade, sõnumit, et oled halvim, mis teisele eales osaks on saanud. Sa tahad sellest kohast ära minna, et Sa enam ei näeks ega kuuleks teist inimest. Sa ei suuda omaks võtta teadmist, et Sinu Maailm ja usk endasse saavad nende sõnadega ümber pööratud, kui kõlavad sõnad, mis kirjeldavad seda, mida Sinu olemas olemine teise jaoks päriselt tähendab.

Sa tahad, et teine lõpetaks sõnade välja ütlemise, sest need viivad Sind tagasi kohta, kus olid ema kõhus ja ema tundis Sinuga seoses sarnaseid tundeid ning Sa mäletad kogemust, et Sa ei olnud vaba ära minema. Teist rääkimas kuuldes samastad end tema tunnetega, sest ta kasutab sõnu, mis kannavad eneses sama mõtet, mida Sina ise tundsid sel hetkel, kui oma ema tunnetesse sukeldusid ning neid üha uuesti läbi elasid, sest viibisid vangina ema kõhus. Lapsena ei saanud Sa kõnelda ega enese eest seista ja nüüd ei jõua Sinu enese poolt edastatud sõnum teise inimeseni - nii tunnedki, et lahendust ei ole, lülitad end tundetuks ja eemaldud füüsiliselt, jättes vahemaa enda ja teise vahele, et aru saada, kus oled Sina ise ja mida Sina ise endana tunned.

Sa ei ole teine inimene ega tema tunded – Sa oled ikka Sina ise ka siis, kui seisad teisega koos ja kuuled teda rääkimas Sinust ja teie suhtest. Teine inimene tunneb ennast nii nagu ta tunneb ja see tunne on tema sees, seda ei ole Sinu sees, sest Sina ei tunne nii – te oleme kaks erinevat inimest, kes seisavad eraldi.


Marianne


Soomemaal

05.11.2018.a



Kommentaare ei ole: