Suhetes
on kohad, kus seisad teise inimesega vastamisi ja te proovite teineteisele tõestada tõestamatut – kellel on suurem õigus
iseendana olemas olla, enese moodi reageerida, öelda, käituda ja
tunda. Teie vahel ja sees on õhk tunnetest tulvil, emotsioonid
kasvavad ülepea ning sellistena proovite siis oma suhteid ära
lahendada. Kas suudate jääda teineteise kõrvale ja olla ning
mõistvalt kuulata või lööte ukse seljataga kinni ja põgenete
tunnete eest?
Vahel
on suhete lahendamine üle mõistuse raske ning on hetki, kus ei
suudagi seista ja olla teise tunnete ees ning ainus lahendus tundub
ära minemine – astuda eemale, katkestada side ja füüsiline
lähedus, mis teeb haiget. Miks? Ei ole midagi üllatavat selles, et
oled tulnud oma lapsepõlvest ja võtnud sealt kaasa valu, mis on
oodanud oma hetke, mil vallanduda ja luua tänasest silla minevikku,
et laheneda.
Ajal,
mil inimene kasvab lapsena ema kõhus on ta seotud ema tunnetega, ta
tajub ema tundeid ja kuuleb tema sõnu ning ta reageerib neile
iseenda tunnetega. Ema käib omi radu mööda ja elab igapäevast elu
täpselt nii nagu ta seda teeb, ta võib rõõmustada oma veel
sündimata lapse üle, kuid tema ajas võib olla kohti, kus ta maalib
mustade värvidega tundeid ja tema laps ujub nende sees, sest ta ei
ole vaba ära minema kohast, kus ta kinni on ja nii võib kõige
turvalisem paik Maailmas olla tema jaoks kõige mürgitavam ja ahistavam koht.
Laps
tahab ära minna ema tunnete eest ja käest, kuid see ei ole
füüsiliselt võimalik ja nii ta kogeb, et on ema tunnete meelevalda
kinni aheldatud. Laps ei taha kuulda ega tunda seda, mida tema oma
iseendana olemas olemisega on emale teinud. Laps on Armastus, kuid ta
tajub, et on ema jaoks raskus, mida tuleb taluda. Ema ja lapse tunded
põimuvad nii, et laps ei saa enam aru, kus on tema ja kus on ema
ning kelle tundeid ta enese sees tunneb.
Kui
nüüd seisad tänases päevas ja kohtud teise inimese, kellega oled
lähedalt seotud, tunnetega, mis on kasvanud teie koosolemisest siis
ühel hetkel sulged ennast tunnete eest ja püüad põgeneda. Sa ei
suuda kanda teadmist, et Sinu püüd olla suhtes parim, mis teise
inimesega üldse kunagi juhtunud on, on läbi kukkunud, sest kuuled,
läbi teise sõnade, sõnumit, et oled halvim, mis teisele eales
osaks on saanud. Sa tahad sellest kohast ära minna, et Sa enam ei
näeks ega kuuleks teist inimest. Sa ei suuda omaks võtta teadmist,
et Sinu Maailm ja usk endasse saavad nende sõnadega ümber pööratud,
kui kõlavad sõnad, mis kirjeldavad seda, mida Sinu olemas olemine
teise jaoks päriselt tähendab.
Sa
tahad, et teine lõpetaks sõnade välja ütlemise, sest need viivad
Sind tagasi kohta, kus olid ema kõhus ja ema tundis Sinuga seoses
sarnaseid tundeid ning Sa mäletad kogemust, et Sa ei olnud vaba ära
minema. Teist rääkimas kuuldes samastad end tema tunnetega, sest ta
kasutab sõnu, mis kannavad eneses sama mõtet, mida Sina ise tundsid
sel hetkel, kui oma ema tunnetesse sukeldusid ning neid üha uuesti
läbi elasid, sest viibisid vangina ema kõhus. Lapsena ei saanud Sa
kõnelda ega enese eest seista ja nüüd ei jõua Sinu enese poolt
edastatud sõnum teise inimeseni - nii tunnedki, et lahendust ei ole,
lülitad end tundetuks ja eemaldud füüsiliselt, jättes vahemaa
enda ja teise vahele, et aru saada, kus oled Sina ise ja mida Sina
ise endana tunned.
Sa
ei ole teine inimene ega tema tunded – Sa oled ikka Sina ise ka
siis, kui seisad teisega koos ja kuuled teda rääkimas Sinust ja
teie suhtest. Teine inimene tunneb ennast nii nagu ta tunneb ja see
tunne on tema sees, seda ei ole Sinu sees, sest Sina ei tunne nii –
te oleme kaks erinevat inimest, kes seisavad eraldi.
Marianne
Soomemaal
05.11.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar