Tule, ole minu kaaslane

Puu seisis vaikselt

minu käte vahel.

Toetasin põse

karedale koorele.

Mets vaikis.

Minu hingamiskahin

ja südametukse

puuga tasa kõneles.

Tuul tuli

ja siis oli kohal.

Puu kõikus,

võra raksus,

kui tuul okstes

kinni jäänult rabeles.

Puud said omale hääle,

kui unest üles ärkasid.

Sosinal lausutud sõnad

mind õrnalt embasid.

Sulgesin silmad

ja ma nägin,

kuis astusin

läbi aegade

ühes puudega.

Ulatan Sulle käe,

kutsun Sind endaga kaasa.

Tule ma kõnelen,

räägin Sulle oma loo.

Minu hääl kannab

meid sinna,

kus kord kõndisin.

Kui kuulad,

siis selles loos

oled minuga koos.

Näitan Sulle seda,

mida tundsin

ja kogesin.

Minu sõnad on tee,

millel ühes kõnnime.

Läksin teele

ja olin avatud -

kõigil ja kõigel oli hääl

ja igalühel oma lugu.

Ole minu kaaslane

tule kõnnime koos,

Sinul on osa minu loos.

Marianne

Soomemaal

16.11.2018.a