Ma olen õigus valida - Minu tee ja võimalus olla Ema

Ma kasvan, õpin ja avastan, kuidas olla „Mina” ning kes ja milline ma olen. Ma ei ole veel kunagi enne olnud sellisena siin nagu ma praegu olen. Iga minu hetk on uus ja veel kogemata, sest ma alles olen tema sees. Kordumatusest kasvavad hirmud ning vajadus omada piire ja raame, mis looksid turvatunde, luues mulle illusiooni, et juba olnu on jääv ja kaasavõetav. Kuid aeg ei jää paigale, et ma saaksin selle sees muutmatuna olla, ma astun üha edasi, sest ma olen inimene, kellel on õigus valida.

Ühe tee ja võimalusena valisin ma olla ema ja nii sain ma kingiks kolm last, keda saata siin selles Maailmas ja kümme pisikest, kelle tee jäi pooleli. Kolm last, kellega pole korduvaid hetki ega kohti, on vaid sõnad Ema ja Laps ning püüd omada ja koguda kogemusi, millega koos kõndida. Meie ühisel teel ei ole kellegi tegudes ja olemises vigu, on vaid õppimised, mõistmised ja Armastus.

Kui ma alustasin oma teed emana, siis ma uskusin, et mul on kohustutest tulenev õigus valida, kui palju ma jätan lapsele vabadust ise määrata oma tegemisi. Arvasin, et minu osaks on järk-järgult anda talle tagasi õigust ise valida seni, kuni jõuan puntki, kus annan lapse vabaks ja nii kaua otsustan ning valin tema eest ja tema jaoks. Kuid sellisel moel kandsin koormat, sest elasin lisaks enese elule ka lapse oma. Tundus, et laps kuulub minule ja minu juurde, sest mina olen see, kelle käest nõutakse vastuseid lapse käitumise, olemise ja vajaduste kohta – ma pean teadma vastuseid, et hoida last ja tema elu parimal võimalikul moel, sest mina olen tema ema.

Ometi ei pääse ma lapse sisse ega näe Maailma tema silmadega ja nii tuleb mul mõistatada ning lähtuda iseenesest – lubades lapsele seda, mis on minule endale okey ja keelan selle, mida mina ise õigeks ei pea. Kasvatan last minu moodi minu moel, sest ta on minu laps. Kas laps õpib keeldudest ja käskudest, kui ta elab teadmises, et ta ei saa seda, mida tema ise tahab, sest tema elus on keegi, kes väidab end paremini teadvat, kuidas ja miks ta peab olema ja tegema, et elada iseenda jaoks paremat elu.

Inimesena ei ole mul võimalust ega suutlikust elada 100% või 0,1% kellegi teise elu. Emana ei ole ma kogu aeg lapse kõrval ega tema sees kaasas ja nii otsustan ja valin nähtu, kuuldu ja iseenda kogemuste ning tunnete põhjal – kujundan õpetades ja kasvatades teist inimest. Mis loeb lapsele minu seletamine, õpetamine või eeskuju, kui laps soovib ise ennast määrata ja kehtestada – laps soovib ise ennast luua ja iseendana väljenduda.

Kas laps valib astudes iseenda jaoks või lähtub hirmust, mida tema samm talle ema reaktsioonina kaasa toob? Ma võin ju riielda, ärrituda või vihastuda kui lapse tegevus toob kaasa tagajärjed, millega mina olen kohustatud tegelema, sest mind häirib, kui mina ei saa endas ja oma tegemistes olla, sest pean tegelema minuga seotud, kuid minust eraldi seisva lapse elu lahendamise ja määramisega. Ma tahan ja samas ei taha olla, kellegagi ühte seotud, kuid emana vajan ma oma ellu, midagi ammusest tuttavat ja kodust ning teadmist, et mind vajatakse, sest see annab mulle õigustuse olemas olemiseks ja koha, kus olla – ema rolli. Mind hirmutas hetk, mil avastasin, et laps ei vaja mind, sest ta on ise iseendana iseenda jaoks olemas.

Emana püüan olla see, kes ma tahaksin olla ja võtan endale õiguse olla see, kes ma peaksin olema, kuid ikkagi olen ma see, kes ma tegelikult olen. Rahulolematus iseenda vastu kasvab pahameeleks lapse ja Maailma vastu, sest elu tundub ebaõiglusena peale sunnitud kohustusena ning tülitsedes ja riieldes näen lapsega vastamisi seistes seda Mina, kelle olen enese eest enese sisse peitnud, et teda mitte näha, kui olen püüdnud olla ilus ja hea.

Selle, et laps seisab minust eraldi avastasin kohtades, kus tema valikud ei meeldinud ega sobinud minule. Esimese reaktsioonina tuli vastuseis: „Mis mõttes sa nii teed, Vaata, mida see minu jaoks tähendab, Kuidas Sa võid minule nii teha?” Kuid, mida laps tegelikult mulle teha saab – mitte midagi. Minul endal on, minu sees, mind häirivad tunded, sest kogesin, et laps ei tee ega mõtle nii nagu mina. Inimesena kogesin häbi ja piinlikust, sest keskendusin sellele, mida teised inimesed minust, kui emast arvavad, kui minu laps teeb nii või on selline. Kas vanem suudab ainult siis olla uhke ja õnnelik, kui laps tema loominguna temale sobivalt elab ja on?

Seistes lapsega vastamisi tegin seda sellepärast, et uskusin, et pean nii tegema, kuid ma ei taha ju sellises kohas olla. Miks ma pean valima vastasseisu, kui võin astuda lapse kõrvale – nii kaob nähtav sein, keda laps ründab, et see lõhkuda ja saavutada vabadus. Igal inimesel on vabadus valida oma hetk ja iga inimene ihkab olla sõltumatu, et tunda end vabana, kuid tema sees on hirm, mis juhtub või millest ta jääb ilma, kui ta teeb ja valib täpselt nii nagu ta tõeliselt soovib. Ka last ja mind ennastki hirmutab olla sõltumatult vaba ning nii valime olla ja vahel mitte olla, just täpselt nii palju kui julgeme ja usaldame iseennast, oma lähedast ja Maailma.

Emana saan olla oma lapse jaoks olemas, andes talle teadmise, et ta ei ole üksi hetkes, kus tal on valus, raske või rõõm olla – mina olen tema jaoks olemas, sest me oleme seotud – ta saab kallistuse, pai ja emme musi teele kaasa, kui ta kasutab oma õigust- Valida hetk.

Marianne

Soomemaal

06.11.2018.a