Avastad
end kohast, kus pead midagi tegema, kuid Sa ei taha seda teha, sest
Sinu sees on soov see samm astumata jätta – mõte astumisest on
ebamugavust tekitavalt häiriv ja Sina pigem väldiksid astumist, kui
teeksid oma sammu teoks – kui see vaid võimalik oleks. Ometi on
Sinu sees sund tegu teoks teha, sest oled nii otsustanud.
Sa
oled teinud otsuse, kuidas ja kuhu astuda, kuid lükkad alustamist
üha edasi, sest liikumine tähendab jõudmist sinna, kuhu Sa jõuda
ei taha. Sinu sees on vastumeelsus, sest sammu tagajärg on
ettearvamatu ja Sa kardad oma tundeid, mis tegutsemise käigus
kasvavad – Sa ei tea, kas Sa tuled nende talumise raskusega toime.
Selleks,
et leida eneses jõudu astumiseks, otsid Sa inimest, kelle peale saad
vihastuda, sest viha tuleb appi ja aitab Sind, kuigi Sina ise seda ei
teadvusta. Sa kasvatad eneses viha selle inimese vastu, kes oleks
võinud Sinu asemel ise tegutseda nii, et Sina ei peaks selles hetkes
seisma. Viha annab Sulle jõudu, et lükata ennast teele ja astuda
edasi. Kuid viha teeb pimedaks ja Sa ei näe enam ennast ega oma
teed, vaid vaenlast, kes tuleb hävitada – see, kelle vastu viha
kasvatades jõudu said, muutub Sinu silmis süüdlaseks, et Sina nüüd
enese sees ennast halvasti tunned. Vihaste tunnete sees unustad Sa
ära, millest kõik alguse sai – Sinu enese otsusest astuda, sest
Sina ise valisid nii. Kuid eneses viha kasvatades muutsid Sa oma
vaatenurka nii, et Sa pidid astuma teise pärast ja tema jaoks –
see on ju huvitav pööre terves loos! Sinu viha taga on hirm seista
üksi ja kaitsetuna teadmatuses ning selle pärast Sa vajadki abi ja
tuge ning kõige käepärasem lahendus on kasvatada viha.
Need
on Sinu enese valitud vaatenurgad, kui astud sundust tundes, siis
vajad kaitset ja abi, kuid valides huvi, et mis saab siis kui astud,
sel juhul on see põnev seiklus.
Marianne
Soomemaal
01.11.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar