neljapäev, 15. veebruar 2018

Valust läbi kõndisin




Kord oli see,
mida enam ei ole.
Kas kadus ära
või otsa sai.
Järel on tühjus,
haigutav auk.
Kaotuse kibedus,
leinav kurbus,
voolavates pisarates
möödunu mälestus.
Jäänud veel tunne,
pea möödub see,
sest see, mida pole,
seda enam olemas ei ole.

Valguse tukslevas keskmes,
tule lõõmavas südames,
armastuse leebes süleluses
on vabanemine.
Valust vabanedes,
jäätompude sulades
tuhaks põledes
kõiksuses lahustudes
on ärkamine.

Ootuse lävel vaikuses seistes
justkui aega peatades,
ühes lõpus uut algust oodates
on suur kestev tühjus,
iseendaga kohanemine,
lihtsalt kohal olemine.
Kuni esimese valguskiirega
aimdub uue raja algus,
sellele astudes avardub valgus
ja uus tee jalge ette laotub.
Ma valust läbi kõndisin
ja inimesena taas kasvasin.

Avardunud avarus,
avastatud võimalus,
et uinunud seemnel 
on ruumi võrsuda 
koht, kus suureks sirguda.



Marianne
15.02.2018.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar