reede, 9. veebruar 2018

Iseloom või tegelik olemus - kumb tegi Sinu valiku




Jagamine

Inimese elus on hetki ja kohti, kus ta tunneb, et enam ei pea teisest inimesest kinni hoidma, vaid ta tuleb vabaks anda ja ise ära minna. Otsuse tegemiseks on väga erinevaid põhjusi, selle elluviimiseks erinevaid viise ja otsuse tegijaks nii üks kui teine. Mina olen oma elus väga mitu korda sellises hetkes seisnud, teinud otsuse ja läinud. Elu meenutas mulle üht ammust minekut ja ma hakkasin otsima vastust küsimusele: Miks ma peale otsuste tegemist ja ära minekut käitusin ja tundsin nii nagu oleks mind mahajäetud?

Ma olen ammu aimanud, et otsused tegi minu tegelik olemus, kellel ühel hetkel sai mõõt täis ja olles tüdinenud nii minust kui sellest teisest inimesest – sellest suhtest, mis ei töötanud, tegi osalistele haiget ning, millel ei olnud sellisel kujul tulevikku. Otsuse tegemise hetkel vaatasin ma suhet ausalt alasti, midagi ilustamata ja varjamata. Otsused on olnud õiged ja minu poolt mõistetud, kuid sel hetkel kui ma panin ukse kinni, astus alati mängu minu iseloom.

Kusagil eelnevas elus on olnud koht, kus minu poolt jonnides öeldud EI, jättis mind pöördumatult ilma millestki, mida ma tegelikult vajasin ning ma ei suutnud oma otsuse tagajärgedega leppida. Äramineku EI, viis mind igakord ajas tagasi, seda rahuldamata jäänud vajaduse tühjust täitma. Suhtest ise välja astudes ja enda järel ust kinni pannes, unustasin ma iseenda tehtud otsuse ja suletud ust vaadates tundsin, et just teine inimene oli selle sulgenud ja mind välja jätnud ning ma soovisin, et mind võetaks tagasi – minu EI oli muutunud teise inimese EI-ks.

Ma olin jälle jonniv laps, kes oma Mina piire tundma õppides katsetab, mis saab siis, kui ta ise EI ütleb. Mitu korda ütleb laps EI, lootes, et talle jääb tema võimalus valida ikka alles, enne, kui ta õpib, et EI ütlemisel on oma tagajärjed, mis on üsna tihti lõplikud ja muutmatud. Kui teine võttis EI vastu, siis nägin millest jäin ilma, ma tahtsin seda tagasi ja klammerdusin oma mõtetes „ära võetud lelu” külge. Ma tundsin, et minust ei piisa, et saada suhe tagasi.

Kuid mina lõpetasin oma suhted lõplikult ja see oli minu tegeliku olemuse viis, kuidas olukordi lahendada. Ma ei andnud endale võimalust iseennast ära rääkida ega ümber veenda, et veel kord proovida jätkata seda, mis oli minu enda jaoks halb, lõhkuv ja negatiivseid energiaid tootev. Võib olla oleks saanud ka teisiti, kuid neil hetkedel puudus nägemus ja oskus, kuidas suhet parandada ja minna oma teed nii, et uks jääks avatuks.

Igas suhtes oli olnud, midagi ainult sellele suhtele omast, mis lõpetamise järel kasvatas minus tunde, et olen sellest ilma jäetud ja ma ei osanud seda endale sõnastada ega ise täitmiseks anda. Tegelikult ei olnud, midagi kadunud ega ära võetud, sest see oli illusioon, et teine inimene saab anda ja võtta. Kui minus endas ei ole, siis ei suuda ka tema mind täita, sest see on asendus ja tegelik lahendamata teema minu sees, kasvatab vajadust üha uuesti.

Lapsepõlvest minu sisse jäänud rahuldamata vajadus oligi tegelikult suhte lõhkujaks. Suhtes olles oli minus ootus, et see saab seal täidetud, kuid sellepärast, et see ei saanud täidetud, oligi minul halb olla. Suhtes olles ootasin oma aega, lootes, et andes ja olemas olles ning teist täites, jõuab kord kätte minu aeg ja suhe muutub selliseks nagu mina seda soovin ja teine, juba täidetud inimene, täidab mind. Kuid seda aega ei tulnud. Nii, et tegelikult kinnist ust vaadates jäin ma ilma sellest, mida selles suhtes minu jaoks ei olnud olemas, kuid tagasi vaatama sundis see, et minul oli olnud lootus, sest minu kõrval oli olnud inimene, kes muutudes või muutes oleks saanud puuduva mulle anda. Suhtest välja astudes jäin alles ainult mina, kuid endale keerasin selja ja vaatasin tagasi suletud ukse poole ning ma ei näinud valikuid vaid seina, mida tuli ennast tõestades lõhkuda. Ma ei suutnud välja jätmise ja ilma jäämise tunnetest lahti lasta ega edasi kõndida ja nii elasin pikalt nendes tunnetes, kuni aeg tõi teele uued inimesed ja järgmised suletud uksed.

Milline imetlustvääriv nüansirikkus on inimeses kui ta elu mängu mängib ja proovi, siis endast aru saada ning mõista, kes tegelikult käigu ja valiku tegi.


Marianne
09.02.2018.a

Kommentaare ei ole: