laupäev, 24. veebruar 2018

Emahunt nelja tee ristil





Talvise metsa öine hämarus,
kusagil öökull huikas,
külmas tardunud vaikus.
Emahundi valev kasukas
valge lume taustal.
Ta seisis nelja tee ristil,
lootis kohata inimest,
kelles oleks julgust
anda tükk leiba peost,
pussi otsa torgatuna.

Tahe muuta välimust,
tuua nähtavale sisemust,
leida endas inimsust.
Oli elu enne seda
valguse ja pimeduse piiril,
joonest teisel pool,
nüüd hundikarjaga koos
ulub kurbusest kuule oodi.

Kuis Maailm välja näeks,
kui sisemused saaksid nähtavaks
ja inimesed vahetaksid pooli.
Kas olla see, kellena näid
või see, kellena käid
öö varjudes tasa
ilma inimnahast riieteta.

Ma ei ole see, kelleks Sa mind pead,
minul on teine nägu ja sisu,
minu sees on peidetud varjud,
on nii halba kui ka head.
Kuid, kes mõõdab ja kaalub,
mida see tegelikult tähendab.
Kellel on õigust otsustada,
näidata näpuga ja valida,
kuhu aeda oma kivi visata,
et öelda see on õige või vale,
kui tema enese pale
varjudest vaba ei ole.

Mitte keegi ei keela Sinul olla
Sina ise just enda moodi.
Kui Sa sõdid vastu,
käskude ja keeldudega teele astud,
õigeks ja valeks tembeldad,
siis arvatavasti Sinu sees
on soov olla Sina ise,
kuid Sa ei julge
ja nii ründad seda,
kes Sulle hirmutav näib,
sest tema vabana käib.

Ära vaata ega võrdle,
vaid ole nii nagu tunned,
enda sees olla soovid.
Kõnni sellena, kellena tahad,
julge olla Sina ise, enda moodi.

Omal moel soovid Sa käia
neljapäeval risteel
ootamas tükki leiba,
mis Sinuga imet teeks.
Mitu tükki neid oleks vaja,
et kõik maskid langeks
ja Sina endana sünniks -
julgedes alasti olla
inimesena inimese nahas.


Marianne
24.02.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar